Teekond jõelaeva kõhust teatrisaali

21. aprill 2015
Kaisa Keizars

Varjuteatrist tuntud võtteid ja vahendeid on erinevates lavastustes varemgi kasutatud, kuid varjuteatrietenduse „Üle vee“ näol on tegu Eesti esimese täisvarjuteatri lavastusega. Etenduse lavastaja Helen Rekkori ning kaasautori ja etendaja Liisa Tauliga vestles Kaisa Keizars.

Näeme Eestis esmakordselt täisvarjuteatri lavastust, kust tuli idee?

Helen Rekkor: Idee luua midagi varjuteatri žanris saime viis aastat tagasi Tartu jõelaeva Jõmmu meeskonnalt. Nad otsisid kedagi, kes lavastaks jõuludeks Tartu raekoja platsile toodavas jõelaevas varjuteatri vahenditega ühe loo. Samal ajal tuli minu hea sõber ja kolleeg Liisa Taul lagedale ühe kuuldud perekonnalooga esimese Eesti Vabariigi ajast. 

Liisa Taul: Jah, mul oli rõõm olla lühikest aega sõber ühe Raissa-nimelise vanaprouaga, kes oli sündinud 1920. aastatel Muhu saarel, kust ta läks noore tüdrukuna tööotsinguile Pärnusse ning sattus ajutiselt hoidma minu titeeas isa. Olin teda paar korda oma kodu lähedal näinud – ta oli hästi kõhn ja sellise virila näoga ning mul ei tekkinud kordagi tahtmist temaga lähemalt tutvust teha, kuni päevani, mil Raissa palus mu isa appi puuriita laduma. Ma läksin kaasa, kaastundest isa vastu, kuid juba samal õhtul istusin Raissa väikeses elutoas, kuulates lummatuna lugusid tema elust ja vaadates tema vanu perekonnapilte Muhu saarelt. Sel naisel oli väga ilus hing.

Millest Raissa Sulle rääkis?

Liisa: Ta rääkis oma onudest, kes sõitsid kaubalaevadel mööda maailmamerd ning kelle koduskäimised olid Raissale (keda Muhu kombe järgi kutsuti Iisaks) suursündmus. Aleksander, üks onudest  ei pääsenud Teise maailmasõja puhkedes kodumaale tagasi ning elas elu lõpuni Inglismaal eksiilis. Kes on kunagi puutunud kokku Teise maailmasõja järgse väliseestlusega või kallist inimesest kaua lahus olnud, mõistab igatsuse suurust. Mandril olles õnnestus Iisal aga oma onuga pidev kirjavahetus luua ja see kestis kuni onu surmani, kes kahjuks kodumaale ei naasnudki. See lugu ongi meie lavastuse algne inspiratsioon. Lisaks tahtsime nii mina kui Helen veeteemat uurida ja nii õnnestuski need asjad omavahel ühendada.

Kuidas sellest jutustusest lavastus sai?

Helen: Mängisime seda lugu tüdrukust ja tema vanemast vennast (kompaktsuse huvides koondasin neli onu üheks vennaks), kes end kaugsõidulaevale tööle muntserdas, sealsamas pooleteise meetrit sügavusel jõelaeva kõhus, mõned meetrid laial „laval“ ehtsa põleva puupliidi kõrval ning petrooleumilambi valgel. Varjude tekitamiseks oli üks laualamp. Varjuteatriks kasutasime ühte suuremat siidpaberiga kaetud pildiraami. 

Liisa: Mul on ka selle lavastuse esimesest versioonist jõelaevas soojad mälestused ja ilma tolleta poleks meil kindlasti tänast lavastust. Tänu tollaste trupikaaslaste Heleni, Kati Ongi ning Mairi Jõgi leiutajavaimule tundus kõik geniaalselt lihtne ja ehe.

Kuidas jõudis teile armsaks saanud lavastus jõelaeva Jõmmu kõhust teatrisaali?

Helen: Elasin aastail 2011–2013 Austraalias Melbourne’is ja sõbrad-näitlejad tulid selle aja jooksul meilivestustes aeg-ajalt küsima, kas ja millal me uuesti varjuteatrit teeme. Niisiis osalesime oma ideekavandiga 2014. aasta kuraatoriprogrammis. Vaba Lava kuraatorid Oleg Lojevski ja Madis Kolk soovitasid meid Vaba Lava eksperimenaalprogrammi.

Siis oli tee lahti, et lavastust edasi mängida ja katsetada, kas see lugu kannab ka teatrisaalis, mis on iseenesest tunduvalt steriilsem, anonüümsem ja igavam keskkond kui jõelaeva Jõmmu lambanahkadega vooderdatud kõht. Tahtsin seda lugu nii tekstiliselt (laiemalt ka dramaturgilises plaanis) kui ka koreograafia ja visuaalia poolest edasi arendada. Kui Jõmmu varjumaailm sarnanes teatrivahenditega loodud animatsioonile, siis teatrisaalis seadsin mõttelise sihi kinokunsti suunas ja läksimegi visuaalis täispangale välja – kasutasime lavastuse ülesehitamiseks ainult varjuteatri vahendeid.

Helen, räägi lühidalt näitlejate valimisest. Kuidas sa nad leidsid ja kas neil oli juba eelnevalt soodumusi, et sinu lavastatud etenduses osaleda?

Alates oma diplomilavastusest „Theised“ olen ise jalgratast leiutanud – olen kasutanud devised meetodit, mille puhul ei lähtu etendatav materjal eelnevalt valmis kirjutatud näidendist, vaid luuakse prooviprotsessi käigus lavastaja suunamisel trupi poolt. Lõpptulemuse täpne olemus ei ole teada. On lõpmatu arv võimalusi, millest tööd alustada. Sellise teatri toimimine lähtub trupi energiast ja omadustest. Devised teatri mudeli järgi  töötav näitleja sukeldub pea ees tundmatusse, on kartmatu, vaba, paindlik, tundlik,  analüütiline ja hea dramaturgilise vaistuga. Sellistel näitlejatel ongi need soodumused, et minuga ühisele loomeretkele tulla.

Liisa, kuidas sa oma rolliks kehastud ja valmistud?

Varjuteatri puhul on „kehastumine“ tõesti väga sobilik sõna, sest seal on kõik rõhutatult kehaline. Selleks, et kujutatu oleks vaatajale loetav ja arusaadav, peame rõhutama või hajutama vormi ja kontuure, piltlikult öeldes panema ka hinge ja vaimu mateeriasse. Samas vari ise on ju kehatu – selline naljakas paradoks. „Üle vee“ puhul on kogu rolliloome ja sisse elamine kulgenud üsna omalaadset teed pidi. Tundsin ju isiklikult Iisa prototüüpi ning temalt kuuldud lood mõjutasid seda, kuidas lavastuse jaoks õe ja venna kirjavahetuse kirjutasin.

Lavastuse seisukohast hoian silme ees, et tegevus kulgeb mitme aasta vältel – Iisa on etenduse alguses liigutustelt ja mõtlemiselt rohkem lapselik kui etenduse keskpaigas ja lõpus. Iisa tegelast mängin igatsusega hinges, pidades meeles, et ta armastab väga oma venda.

Igaüks, kes etenduse ajal lava taha satuks, näeks, kui tehniline ja organiseeritud peab olema vaatajale märkamatuks jääv toimetamine sirmi taga. See on üks lõputu roomamine, üksteisest kitsukeses lavataguses ruumis kibekiiresti mööda liibumine, ebaloomulikes asendites asjade hoidmine ning korraga mitmes kohas olemine. See kõik peab vaatajale märkamatuks jääma, et joonistuks lugu, mis meie arvates väärib jutustamist.

Millised väljakutsed või raskused ilmnesid esimeste proovidega? Mida oli nende tõttu tarvis muuta?

Helen: Ajapuudus ilmnes üsna kiiresti. Meil oli võimalik teha proovi umbes 15 päeva. Mõnede trupiliikmete teiste teatriprojektide ja kooliskäimiste kõrvalt jäi prooviaeg tegelikult veel lühemaks. Piiratud aja tõttu pidin hakkama suhteliselt kiiresti asju tehniliselt täpseks ajama. Oleksin tahtnud anda näitlejatele rohkem võimalusi ise lustida ja loominguliselt möllata ja lasta neil testida enda piire visuaalmaailmas, kus põhiliseks meediumiks ei ole sõna.

Aga kuidas toimivad ekraanitagused märguanded või kokkulepped, kui peate seda omavahel sõnadeta tegema?

Helen: Ma eeldan, et pilgu ja peanoogutusega. See on teatud sümfoonia, mida nad ekraani taga mängivad. Vaatajale avanev pilt on puhas. Aga et montaaž toimiks, on vaja tegevustes ühist hingamist ja tempot. Kui näitlejail õnnestub see ühine hingamine leida, sünnib puhas maagia.

Vaatajal tekib kinosaali tunne – istud ekraani ees ja sellel jooksevad pildid. Kuivõrd sarnaneb varjuteater kinofilmi kogemusega?

Helen: See on tore, et tekkis kinosaali tunne, tahtsingi kinokunstile sammukese lähemale astuda. Püüdsin teadlikult leida mooduseid, kuidas live’is visuaalide ja näitejate koostöös teatrilavastus üles ehitada ja monteerida nii, et ta mõjuks rohkem kino kui teatrietendusena.

Mingis mõttes teeme me hoopis varjuteatrikino. Film iseenesest on peatükkide, stseenide, suur-, kesk- ja üldplaanide rütmistatud jada – „Üle vee“ lavastuses on kõik see olemas, aga live’is. Meil ei ole mitte ühtegi eelsalvestatud projektsiooni, kõik sünnib vaataja silme all kohapeal, iga kord uuesti.

Etendus jutustab ühe loo, kuid kas laeva jäätumine kujutab äkki hoopis tolle ajastu sündmusi maailmas? On etenduses veel tähenduslikke kujundeid?

Helen: Jah, laeva jäätumise stseeni võib tõlgendada Teise maailmasõja puhkemisena, aga ma ei ole seda kujundit rõhutanud. On väga tore, kui vaatajal selline seos tekib, ja kui ei teki, ei juhtu ka midagi. Lavastajana jutustan loo ja istutan selle edasiandmiseks tõepoolest lavastusse mitmeid motiive ja kujundeid. Aga neid lahti seletama ma meelsamini ei hakkaks, jätan midagi ka vaataja kujutlusvõimele.

Millist tähtsust omab vesi, mis kirju õe ja venna vahel kannab?

Helen: Vesi on see algosa, millest koosneb kogu elusloodus. Veest oleme me tulnud. Vesi on puhastava, pühitseva toimega ürgelement. Vesi kannab. Vesi on lahti, vesi on vaba. 

Millised on teie tulevikuplaanid?

Helen: Tahan kunagi katsetada varjuteatrit suuremal skaalal, näiteks Estonia või Vanemuise laval koos balletitrupi ja ooperikooriga. Aga praegu on meil plaanis mängida „Üle veed“ sel suvel Viinistu kunstimuuseumis.

Viinistul on võrratu vana paadikuur, kus esietendub minu maagilise realismi võtmes uusalavastus „Laineid lausudes“, mille tarbeks uurime ranniku ja veealuse maailmaga seotud olevusi eestlaste ja vennasrahvaste mütoloogias ja rahvapärimustes. Plaanis on võrgukuur korda teha ja etendamispaigaks mugandada ning pärast meie lavastusperioodi jääb see Viinistu külakogukonnale kasutamiseks ning etendamispaigaks ka teistele teatritruppidele. Esietendus on ühtlasi ka paadikuuri avamine.

Lavastuses „Laineid lausudes“ mängib ka „Üle vee“ trupi tuumik (praeguse etenduse kaasautor ja etenduskunstnik Liisa Taul ning improteatri IMPEERIUM näitlejad Mairi Jõgi ja Rauno Kaibiainen). Väga hea meel on mul ka oma jah-sõna öelnud Ugala näitleja Kristian Põldma ning suvel Viljandi Kultuuriakadeemia näitekunsti 10. lennu lõpetava Märt Koigi üle. Helimaastiku loomisel teeb kaasa ka pärimusmuusik, laulja ja viiuldaja Lee Taul. Väga erilise külalisnäitlejana lendab Austraaliast suveks siia Melbourne’i näitleja Shannon Quinn. Kunstnikutöö teeb Maarja Pabunen ja valguskujunduse Jari Matsi.

Tegeleme hetkel ka „Laineid lausudes“ Hooandja video monteerimisega. Kes meie loomingut ägedaks peavad, saavad varsti meie tegemistele õla alla panna.

Liisa: Loomulikult teen kaasa Heleni uues lavastuses ja jätkan Balti Filmi- ja Meediakoolis filmikunsti õpinguid. Tahaksin uuristada oma urgu kuskile etendus- ja audiovisuaalsete kunstide piirialadele ja leida end muusikas ikka ja jälle, see on minu tulevikuplaan.