Varjuteatrist tuntud võtteid ja vahendeid on erinevates lavastustes varemgi kasutatud, kuid varjuteatrietenduse „Üle vee“ näol on tegu Eesti esimese täisvarjuteatri lavastusega.
Etenduse lavastaja Helen Rekkori ning kaasautori ja etendaja Liisa Tauliga vestles Kaisa Keizars.
Näeme Eestis esmakordselt täisvarjuteatri lavastust, kust tuli idee?
Helen Rekkor: Idee luua midagi varjuteatri žanris saime viis aastat tagasi Tartu jõelaeva Jõmmu meeskonnalt. Nad otsisid kedagi, kes lavastaks jõuludeks Tartu raekoja platsile toodavas jõelaevas varjuteatri vahenditega ühe loo. Samal ajal tuli minu hea sõber ja kolleeg Liisa Taul lagedale ühe kuuldud perekonnalooga esimese Eesti Vabariigi ajast.
Liisa Taul: Jah, mul oli rõõm olla lühikest aega sõber ühe Raissa-nimelise vanaprouaga, kes oli sündinud 1920. aastatel Muhu saarel, kust ta läks noore tüdrukuna tööotsinguile Pärnusse ning sattus ajutiselt hoidma minu titeeas isa. Olin teda paar korda oma kodu lähedal näinud – ta oli hästi kõhn ja sünge näoga ning mul ei tekkinud kordagi tahtmist temaga lähemalt tutvust teha, kuni päevani, mil Raissa palus mu isa appi puuriita laduma. Ma läksin kaasa. Õhtul istusin Raissa väikeses elutoas, kuulates lugusid tema lapsepõlvest Muhus ja tema hilisemast elust – olin lummatud selle vana naise sügavast hingest ja tohutult ägedatest perekonnafotodest.
Millest Raissa Sulle rääkis?
Liisa: Ta rääkis oma onudest, kes sõitsid kaubalaevadel mööda maailmamerd ning kelle koduskäimised olid Raissale (keda Muhu kombe järgi kutsuti Iisaks) suursündmus. Aleksander, üks onudest ei pääsenud Teise maailmasõja puhkedes kodumaale tagasi ning elas elu lõpuni Inglismaal eksiilis. Kes on kunagi puutunud kokku Teise maailmasõja järgse väliseestlusega või kallist inimesest kaua lahus olnud, mõistab igatsuse suurust. Mandril olles õnnestus Iisal aga oma onuga pidev kirjavahetus luua. See lugu ongi meie lavastuse algne inspiratsioon. Lisaks tahtsime nii mina kui Helen veeteemat uurida ja nii õnnestuski need asjad omavahel ühendada.
Kuidas sellest jutustusest lavastus sai?
Helen: Mängisime seda lugu tüdrukust ja tema vanemast vennast, kes end kaugsõidulaevale tööle muntserdas, sealsamas pooleteise meetrit sügavusel jõelaeva kõhus, mõned meetrid laial „laval“ ehtsa põleva puupliidi kõrval ning petrooleumilambi valgel. Varjude tekitamiseks oli üks laualamp. Varjuteatriks kasutasime ühte suuremat siidpaberiga kaetud pildiraami.
Liisa: Mul on ka selle lavastuse esimesest versioonist jõelaevas soojad mälestused ja ilma tolleta poleks meil kindlasti tänast lavastust. Tänu tollaste trupikaaslaste Heleni, Kati Ongi ning Mairi Jõgi leiutajavaimule tundus kõik geniaalselt lihtne ja ehe.
Kuidas jõudis teile armsaks saanud lavastus jõelaeva Jõmmu kõhust teatrisaali?
Helen: Elasin aastail 2011–2013 Austraalias Melbourne’is ja sõbrad-näitlejad tulid selle aja jooksul meilivestustes aeg-ajalt küsima, kas ja millal me uuesti varjuteatrit teeme. Niisiis osalesime oma ideekavandiga 2014. aasta kuraatoriprogrammis. Vaba Lava kuraatorid Oleg Lojevski ja Madis Kolk soovitasid meid Vaba Lava eksperimenaalprogrammi.
Siis oli tee lahti, et lavastust edasi mängida ja katsetada, kas see lugu kannab ka teatrisaalis, mis on iseenesest tunduvalt steriilsem, anonüümsem keskkond. Uues saalis seadsin mõttelise sihi kinokunsti suunas ja läksimegi visuaalis täispangale välja – kasutasime lavastuse ülesehitamiseks ainult varjuteatri vahendeid.
Helen, räägi lühidalt näitlejate valimisest. Kuidas sa nad leidsid ja kas neil oli juba eelnevalt soodumusi, et sinu lavastatud etenduses osaleda?
Alates oma diplomilavastusest „Theised“ olen ise jalgratast leiutanud – olen kasutanud devised meetodit, mille puhul ei lähtu esitamisele tulev stsenaarium eelnevalt valmis kirjutatud näidendist, vaid luuakse prooviprotsessi käigus, kui trupp suunab lavastajat. Lõpptulemus ei ole teada. On lõpmatu arv võimalusi, millest tööd alustada Sellise teatri toimimine lähtub trupi energiast ja omadustest. Devised teatri mudeli järgi töötav näitleja sukeldub pea ees tundmatusse, on kartmatu, vaba, paindlik, tundlik ja analüütiline. Sellistel näitlejatel ongi need soodumused, et minuga ühisele loomeretkele tulla.
Liisa, kuidas sa oma rolliks kehastud ja valmistud?
Panin piltlikult öeldes oma hinge ja vaimu kehalisse vormi, samas vari ise on ju kehatu. Naljakas paradoks (naeratab). Kogu rolliloome ja sisse elamine on kulgenud üsna omalaadselt. Tundsin isiklikult Iisa prototüüpi ning temalt kuuldud lood mõjutasid seda, kuidas lavastuse jaoks õe ja venna kirjavahetuse kirjutasin.
Lavastuse seisukohast hoian silme ees, et tegevus kulgeb mitme aasta vältel – Iisa on etenduse alguses lapsikum ja mängulisem kui etenduse keskpaigas ja lõpus. Iisa tegelast mängin igatsusega hinges, pidades meeles, et ta armastab väga oma venda. See pole alati lihtne. Igaüks, kes etenduse ajal lava taha satuks, näeks, kui tehniline ja organiseeritud peab olema vaatajale märkamatuks jääv toimetamine sirmi taga.
Millised väljakutsed või raskused ilmnesid esimeste proovidega? Mida oli nende tõttu tarvis muuta?
Helen: Ajapuudus ilmnes üsna kiiresti. Meil oli võimalik teha proovi umbes 15 päeva. Mõnede trupiliikmete teiste teatriprojektide ja kooliskäimiste kõrvalt jäi prooviaeg tegelikult veel lühemaks. Piiratud aja tõttu pidin hakkama suhteliselt kiiresti asju tehniliselt täpseks ajama. Oleksin tahtnud anda näitlejatele rohkem võimalusi ise lustida ja loominguliselt möllata ja lasta neil testida enda piire visuaalmaailmas, kus põhiliseks meediumiks ei ole sõna.
Aga kuidas toimivad ekraanitagused märguanded või kokkulepped, kui peate seda omavahel sõnadeta tegema?
Helen: Ma eeldan, et pilgu ja peanoogutusega. See on teatud sümfoonia, mida nad ekraani taga mängivad. Vaatajale avanev pilt on puhas. Aga et montaaž toimiks, on vaja tegevustes ühist hingamist ja tempot. Kui näitlejail õnnestub see ühine hingamine leida, sünnib puhas maagia.
Vaatajal tekib kinosaali tunne – istud ekraani ees ja sellel jooksevad pildid. Kuivõrd sarnaneb varjuteater kinofilmi kogemusega?
Helen: See on tore, et tekkis kinosaali tunne, tahtsingi kinokunstile sammukese lähemale astuda. Püüan teadlikult leida mooduseid, kuidas live’is visuaalide ja näitejate koostöös teatrilavastus üles ehitada ja monteerida nii, et ta mõjuks rohkem kino kui teatrietendusena.
Mingis mõttes teeme me hoopis varjuteatrikino. Film iseenesest on peatükkide, stseenide, võtete jada – „Üle vee“ lavastuses on kõik see olemas, aga live’is. Meil ei ole mitte ühtegi eelsalvestatud projektsiooni, kõik sünnib vaataja silme all kohapeal, iga kord uuesti.
Etendus jutustab ühe loo, kuid kas laeva jäätumine kujutab äkki hoopis tolle ajastu sündmusi maailmas? On etenduses veel tähenduslikke kujundeid?
Helen: Jah, laeva jäätumise stseeni võib tõlgendada Teise maailmasõja puhkemisena, aga ma ei ole seda kujundit rõhutanud. On väga tore, kui vaatajal selline seos tekib, ja kui ei teki, ei juhtu ka midagi. Lavastajana jutustan loo ja istutan selle edasiandmiseks tõepoolest lavastusse mitmeid motiive ja kujundeid. Aga nende tagamaid ma meelsamini nimetama ei hakka, jätan midagi vaataja kujutlusvõimele järamiseks.
Millist tähtsust omab vesi, mis kirju õe ja venna vahel kannab?
Helen: Kui toetuda Darwinile, siis veest oleme me tulnud. Vesi on puhastava, pühitseva toimega ürgelement. Vesi kannab. Vesi on lahti, vesi on vaba.
Millised on teie tulevikuplaanid?
Helen: Tahan kunagi katsetada varjuteatrit suuremal skaalal, näiteks Estonia või Vanemuise laval koos balletitrupi ja ooperikooriga. Aga praegu on meil plaanis mängida „Üle veed“ sel suvel Viinistu kunstimuuseumis.
Viinistul on võrratu vana paadikuur, kus esietendub minu uuslavastus „Merikond“, mille tarbeks uurime ranniku ja veealuse maailmaga seotud olevusi eestlaste ja vennasrahvaste mütoloogias ja rahvapärimustes. Plaanis on võrgukuur korda teha ja etendamispaigaks mugandada ning pärast meie lavastusperioodi jääks see Viinistu külakogukonnale kasutamiseks. Esietendus on ühtlasi ka paadikuuri avamine, kus astub külalisetendajana üles Melbourne’i näitleja Shannon Quinn.
Tegeleme hetkel ka „Merikonnale“ Hooandja video monteerimisega. Kes meie loomingut ägedaks peavad, saavad varsti meie tegemistele õla alla panna.
Liisa: Loomulikult teen kaasa Heleni uues lavastuses ja jätkan Balti Filmi- ja Meediakoolis filmikunsti õpinguid. Tahan teostada end nii etendus- kui audiovisuaalsetes kunstides ja loomulikult avastada end läbi muusika.
18. aprillil kl 13:00 Vabal Laval
Varjuteatrietendus „Üle vee“