Kontserdikaja: Teisipäev: Ilmiliekki tekitas publikus sooje tundeid

27. aprill 2005

Teisipäeva õhtul astus Jazzkaarel üles noorte soomlaste bänd Ilmiliekki, kelle esinemise rahvas soojalt vastu võttis. Loe, mida publik kontserdist arvas.

26. aprillil esines Jazzkaarel huvitav koosseis Ilmiliekki, mis koosneb noortest ja andekatest muusikutest, kes oskavad luua tõeliselt hingeliigutavat muusikat.

Ilmiliekki muusika on rahulik ja meeldivalt põhjamaine. Romantilised klaverikäigud ja tundlikud trompetimeloodiad tekitasid õrna ja meeldiva kooskõla. Muusikud lähenesid jazzile hoopis teisest küljest – aktiivsus ei ole oluline, tähtis on elu nootides.

Põnevaimad soolod andis trompetist ja bändiliider Verneri Pohjola. Puhkpilli kõla oli jõuline ning kiiremates lugudes võis juba ära tunda ilmiliekkilikku erilist ja kindlat rütmi. Äratuntavust lisas sellel klaveri sume taust, mis kohati võttis süngeid toone. Võluvalt mõjus Ilmiliekki mängus trompeti iseseisvus, mis aeg-ajalt eraldus ülejäänud bändist ning kaikus põhjamiaselt kargelt ja jäiselt. Publiku arvamust käisid küsimas Jazzkaare veebireporterid Mari Hiiemäe, Maarika Kirikmäe, Katre Pilvinski, Marit Mihklepp ja Katrin Kvade.

Peedu, muusik: ”Mulle meeldis. Trompetist oli hea, ta varieeris saundi ning see mõjus hästi. Samuti mängis ta väga dünaamiliselt. Eriti head olid ka trumm ja bass. Klaverimängijast ei saanud aru, mis ta õieti tegi. Mõningates kohtades jäi rütmikusest puudu, samas need vähesed rütmilised kohad tulid neil ideaalselt välja. Igas loos oli kokkuleppelisi kohti, mis tulid samuti väga hästi välja. Üldiselt oli tore.”

Jüri, muusik: ”Äärmiselt musikaalsed inimesed. Nad tegid põhjamaade tunnete muusikat, mis oli üsna rahulik, kuid see ei ole minu lemmik muusika. Klaveri mängija mängis väga hästi, aga kõigest aru ei saanud. Poisid on õigel teel.”

Raun, muusik: ”See muusika oli ilus, võib öelda isegi nahaalselt ilus. Olen ise ka teinud sellist muusikat ning see on meeldiv. Sellel puudub konkreetne stiil, see on esteetika. Nende rahulikkus mõjus hästi. Üks pikk noot võib olla ilusam kui sada akadeemilist nooti, kiirus ei ole tähtis. Meeldis ka noorte muusikute suhtumine- täiesti vaba, mitte nagu Ameerika sportlikud jazzmuusikud. Huvitav oli see, et trompetist kasutas shakuachi tehnikat, siiamaani kolmas tropetimängija, keda olen kuulnud seda kasutamas. Ühesõnaga ilus!”

Kai: ”See muusika oli äärmiselt igav, olin tõesti unega võitlemas. Ma ei saa aru, kuidas noored inimesed võivad sellist udu ajada. Arusaamatuks jäi ka see, mida nimelt tahtsid nad publikule edasi anda.”

Helina (17), õpilane: ”Üldiselt oli muusika väga põhjamaine. Täpselt selline, et kuulates tabab ära, et tegemist on just põhjamaiste muusikutega. Palad olid küll erinevad, kuid üks stiil läbis tervet kontserti. See meeldis mulle.”

Noor pere – isa (32), ema (32) ja väike Tobias: ”Tegelikult tulime sellepärast, et sõpradel jäid piletid üle, nii et see oli rohkem juhuslik valik. Hea, aga rahulik. Meile meeldib rohkem bossa, see oli natuke uimane. Me ei ole ka mingid spetsialistid. See on nagu toiduga – gurmaaniks kasvamisel käiakse pikk tee läbi, alustatakse lihtsamatest asjadest. Jazzi mõttes oleme selle maitseelamuse tee alguses. Lapsele meeldis küll, alles päris lõpus ütles, et lähme jalutama, ilusasti kuulas.”

Ivo, tudeng: ”Päris hea selle kohta, et nad on ju suhteliselt noored. Mina tulin rohkem selle teise kontserdi pärast. Oma meloodiaid kujundavad nad üsna lihtsate vahenditega.”

Svetlana Ester (54), raamatupidaja: ”Ma ei ole väga suur jazzisõber, jazzkontsertidel käin harva. Seekord tütar kutsus, nii et see oli selline juhuslik võimalus. Piletid on kallid, see mõjutab ka, ehk käiks rohkem. Käin näiteks muusikaakadeemia kontsertidel, mis on tasuta.”

Jana (38), sekretär: “Toredad poisid, tublid poisid. Neil kindlasti on arenemisruumi veel, aga tublid on nad küll. Kuulan muidu jazzi küll, aga see praegu oli juhus, et siia tulin, sain tasuta pileti. Selles mõttes ei olnud teadlik valik. Teine rõdu, 150 krooni, jah, see on tegelikult vastuvõetav, kui ma korra olen tulnud muusikat kuulama. Kindlasti käiks rohkem jazzkontsertidel, aga sissetulek ei luba. Eile käisin Lloydil, palju rohkem ei saa endale lubada.

Kaupo (22), tudeng: “Tegelikult ma ei oskagi oma arvamust öelda. Nad ei tekitanud minus kahjuks eriti mingit arvamust. See kontsert oli nagu tore, aga samas midagi sees väga ei liigutanud. Võib olla tuleb see sellest, et ma olen käinud nii mitmetel kontserditel selle Jazzkaare jooksul, kust olen saanud selliseid elamusi, et see kontsert näis kahvatu.

Toivo, muusik: “Minu meelest oli väga hea ja väga stiilne kontsert. Mulle iseäranis meeldis see atmosfäär, mida Ilmiliekki tekitas. Eriline oli see ühtsus saundis, tavaliselt tahavad ju kõik kollektiivis solistina ka välja paista. Tegemist oli hea põhjamaise kõlaga, kust ei puudunud sädelevad kompositsioonisätted. Eksootika otsimine on loomulikult tore, aga see kontsert siin pakkus head kodust äratundmisrõõmu, see on tähtis.”

Eeva (31), töötab raamatukogus: „Kuidagi unine muusika on, aga positiivne. Ise ma ei ole Tallinna inimene ja selleks, et Jazzkaarele tulla lugesin ma muusikutest ja bändidest programmist. Ilmiliekki tundus huvitav olevat. Aga nende muusika kuulamiseks sobiks ehk teine koht. Saal kuidagi ei istu, võiks tihedam olla. Meeldib küll idee lauade ja toolidega.”

Kaksikud Laura-Liisa ja Ulla-Leena (20), üliõpilased: „Peale selle, et saalis on külm, on kõik vägagi meeldiv. Kui trompetist klaverisse puhus, tuli meelde film Amelié, selline prantsusepärane meloodia oli.”

Priit (20), üliõpilane: „Ei saa öelda, et mulle tänane kontsert ei meeldinud, aga eilsed (esmaspäevased) kontserdid meeldisid rohkem. Tänane muusika oli liialt aeglane ja unine.”

Marko (39), moekunstnik: “Mulle meeldis, et saalis oli selline külm ja karge õhkkond, kui valgusega ka kujundusest külmad toonid esile tõsteti ja muusika oli samuti selline rahutu, siis oli päris vägev tunne. Sain elamuse igal juhul. Tublid poisid.”

Carl-Cristian (56), turvatöötaja: “Oleksin tahtnud muusikat rohkem läbi enda lasta – kaugeks jäi, sest ruum oli liiga suur. Midagi jäi nagu veel puudu. Oleks oodanud veidi elavamat esitust – poisid olid kui lava laudade külge naelutatud. Liiga tagasihoidlikud olid. Kontsert oli liiga rahulik – isegi minusuguse pool-vanainimese jaoks oli veidi igav. Ühesugune.”

Marie (15), õpilane-viiuldaja ja Johanna (14), õpilane-tšellist: “Trummar meeldis. Ja klaverimängija, kes oli küll seljaga publiku poole aga oli näha, et ta oli igati muusikas sees. Trompeti sordiin häiris pisut – tekkis selline tunne nagu oleks ta tahtnud vanaaegset raadioefekti saavutada, aga ei õnnestunud päris. Valgus andis väga hea efekti. Kihvt oli ka see, kuidas nad oskasid erinevaid pilliosi ära kasutada – kuidas nad klaveri keeltega ülemhelisid tekitasid näiteks.”

Anti, fotograaf: “Otsin kontserdilt meloodiat: lihtsalt kirjaoskusega ilusaid sõnu ritta seades ei tekita poeesiat. Midagi nagu oli, aga seda õiget aurat ei olnud. Kui mõte läheb kontserdi ajal uitama, siis on midagi nagu puudu.”

Kaire (29) jäätmekäitleja: “Külm oli! Kuid muusika suhtes mõtlesin esimese hooga, et mis see siis nüüd on?! Alguses ei saanud aru, mis toimub, aga pärast läks lahedamaks. Tromboon oli kihvt, mulle meeldis, kui improviseeriti justnagu oleks see häälest ära. Samas meeldisid ka trummid. Üldiselt meeldib mulle kontrabass, kuid see ei paistnud välja, jäi igasmõttes liiga tahaplaanile.”

Taavi (23): “Ilmiliekki oli huvitav ja teistsugune. Kohati ei saanud ma neist aru.”

Kairi, disainer: “Ilmiliekki tüübid olid toredad. Pianist meeldis ning instrumentaal-asi on üldse meeldiv. Üldiselt oli tore, aga külm oli, varem pole Sakalas nii külm olnud.”

Juta (49), poodnik: “Üldiselt olen suur jazzisõber ja üritan käia seda väljas kuulamas ning kodus mängib ka aeg-ajalt taustaks. Tänapäeva jazz on muutunud kohati väga keeruliseks ja tabamatuks. Soome poistega täpselt nii oligi, kohati mõjusid nad väga võõralt, kuid ma ei taha nende kohta siiski midagi negatiivset öelda. Sain uue ja huvitava jazzikogemuse.”

Tiit (62), tehnikainimene: „See oli mul Jazzkaare neljas kontsert. Üllatavalt hea, kontsert läks ainult järjest paremaks. Aga Lloydi elamus on ikka liiga värskelt ees, tõeline meister. Samas need noored soome poisid istusid mulle rohkem kui eilsed prantslased. Selline mõnusam, meloodilisem. Jazzkaare kontserte kuulates ei ole küll kordagi pettunud. Igale maitsele leiab midagi.”

Andres (32), arhitekt: „Saund oli huvitav. Selline tuuline, trompet kuidagi mõjus niimoodi. Seda elamust ei saagi millegagi võrrelda, täiesti omamoodi tunne jäi sisse. Voolav muusika.”

Kai (20), EKA tudeng: „See oli emotsionaalne šokk, teise loo ajal hakkasin lihtsalt nutma. Tekkisid põhimõttelised küsimused. Sain aru, et jazz ongi pidev ootamine, selline positiivne, et mis edasi juhtub. Ootusärevus väsitab, sellepärast ei saagi jazzi palju kuulata. Kontrabass oli kreisi. Meeldis see trummari mõnusalt hullumeelne soololugu. Kontserti kuulates saan mõelda oma mõtteid, muid asju tehes need kuidagi kaovad. Muusika mõjub alati kuidagi eriliselt.”

Mirjam (28), muusikaajakirjanik: „Vahepeal oli hea, aga siis mingites lugudes olid väga kahtlased käigud, mis lausa ärritasid, tõmbasid heale kriipsu peale. Aga lemmikud hetked olid tiibeti kellukeste ja trummidega. Üldiselt oli mõnus pehme saund. Mõte sai vabalt lennata, meeldiv elamus.”

Indrek (49), ametnik: „Kena kontsert. Põhjamaine Skandinaavia muusika. Midagi uut ei leidnud, kuid 4+ tuleb ära. Klaver tundus parim, trummar ka päris hea. Minu arust oli trompet üleliia.”

Aet (32), sisearhitekt: „Tavaliselt kuulan kergemat muusikat, bossat ja sellist klubilikku jazzi. Ilmiliekki`t oli natuke raskem kuulata, see on harituma maitse muusika, minu maitse alles areneb nagu toidu puhulgi. Trompet oli suurepärane, trompet puhuti meloodiliseks. Trumm on juba oma vanas headuses tuntud.”