Teisipäev: karge Põhjala õhtu Jazzkaarel

27. aprill 2005

Teisipäev möödus Jazzkaarel Põhjala õhtu vaimus, kus Põhjamaise kaamose taustal avanes kuulajate kõrve ees muusika kui loodusnähtus. Loe päeva kokkuvõtet.

Täpselt pool festivali oli teisipäeva õhtuks veel ees. Jazzkaare keskpunktiks sai meile endale midagi väga omast – Põhjala õhtu. Mõneti ühtsugust, teisalt aga hoopis erilaadse tunnetusega kargust jagasid publikule esmalt meie naabrid.

Päeva kokkuvõtte pani kirja Jazzkaare veebireporter Helen Oja.

Soomest oli kohale tulnud noorte poiste bänd Ilmiliekki, kellele järgnes Stenson-Melvin-Krokfors’i nimelise trio esinemine. Trios kohtusid muusikud Rootsist, USA’st ja Soomest. Õhtule pandi punkt Fääri saartelt tee siia leidnud neli võlurit – Wizard’s Journey koos saksofonist Villu Veskiga, keda erinevates koosseisudes pea iga päev jazzilaval näha on olnud.

Veidi peale kella kuut juhatati sisse taaskordne jazzipäev ja Sakala Keskuse lava hõivasid neli pisut tagasihoidlikku, kuid enesekindlat andekat Ilmiliekki noormeest.

Mõnusa enesekindluse muusikas on vast toonud neile kiiduväärt tiitlid ja preemiad, mis neil on õnnestunud saavutada ainuüksi kolme koosmängitud aasta jooksul. Nende leivanumbriks sai tasakaalukus, eneseteadlikkus, ülim rahumeelsus. Ei saa mainimata jätta romantikatki, mis kõige kaugemaski saali nurgas istuvat põhjamaalast läbimata ei oleks tohtinud jätta.

Meeliköitvaks momendiks oli minu jaoks Verneri Pohjola trompetimäng – mahe, kähisev ja meelitav, nagu vanast vinüülplaadimängijast. Publikut jagus saali parimal juhul pooltele istekohtadele, mis tahestahtmata viis publiku hajutatuseni. Vahetu side muusikutega tekkis ehk fotograafidel või neil, kes olid juhtunud esimese rea lauakestesse istuma.

Selline nähtus aga ei olnud sellel kontserdil Sakala keskuses kindlasti mitte esimest korda, vastupidi – pigem on siiamaani enamus ajast Sakala kontserditel publikuga taoline olukord, kui mõni üksik erand kõrvale jätta.

Nii arvas ka Ilmiliekki trummar Olavi Luohivuori, et Sakala Keskuse suur saal ei ole just parim koht kontserdi pidamiseks. „See ei ole kontsertsaal,” ütles ta. ”Usun, et see on pigem kohtumiste ja konverentside jaoks mõeldud. Ma olen kindel, et selleks leiaks ka parema koha.”

Vaheajal oli kuulajatel omavahel rääkida paljust – oli vaimustunuid, kes muusikasse armusid ja selle ‘nahhaalselt ilusaks’ tunnistasid, aga ka leidus neid, kelle jaoks kujutas see närvesöövat rahulikkust.

Peale pooletunnist pausi koguneti saali tagasi, kuid kord oli nüüd trio käes, Stenson-Melvin-Krokfors – klaveri, bassi ja trummidega ühendasid Rootsit, USA’t ja Soomet.

Bobo Stensoni virtuooslik klaverimäng, põhjanaabrite parim bassimängija Uffe Krokfors ning Eesti publikuga juba sina-peal Brian Melvin olid ühise keele leidnud omamoodi elegantsel, julgel moel.

Üllatusena tuli, et teisipevane kontsert oli neile alles esimeseks koosmängitus pikaks kontserdiks. Vaevalt seda keegi nende mängu kuulates kommenteerida oskaks – kõik oli tõesti harmooniline ja ilusti paigas, justkui oleks nad juba aastaid koos mänginud.

Tundus, et neil, suurema esinemiskogemusega oli kergem publiku tähelepanu enda peale koondada kui äsja mänginud noortel.

Hõlpsamaks tegi seda ehk see, et nad tõmbasid tähelepanu mõningase omavahelise suhtlemisega. Juba enne esimest lugu kõlas trummidele mõeldud mikrofonist Melvini süütut itsitamist. Trummiguru juures oli alati miskit, mis pilgu peatuma sundis, näiteks humoorikas poseerimine oma soolode ajal.

Täiesti omaette osaks Põhjalast kujundasid Fääri saarte võlurid oma kontserdi Von Krahli baaris. Wizard’s Journey etteaste erines Sakala kontsertidest kohe päris mitmeti. Oluliseimaks erinevuseks loeksin publiku-esineja suhestatust. Kui Sakala suure saali avaruses ja laialivalguvuses võis igaüks end tunda üksiku ja eraldatud kuulajana, kaugel pillimeestest, siis Von Krahlis oli asi risti vastupidi.

Kõige lähemate kuulajate varbad puutusid peaaegu esinejate omi ja kuulajad lihtsalt ei saanud olla kaugemal kui 20 meetrit. Igaüks oli kui isiklikus suhtes esinejatega. Loob intiimse ja kõikehõlmava tunde, kus märkad varsti, et oled üks asendamatu osa kogu õhkkonnast, sest keegi teine ei suudaks niisama kergelt dubleerida justnimelt sinu kohta sealsamas lava olematu piiri peal, kust võib lugeda Villu Veski pluusi pealt kirja „Muhu Future Festival”, kuulata pillimeeste hingamisrütmi ja olla lihtsalt seletamatu osa kogu keerisest.

Teisipäevane jazzielamus jääb kõiki omal moel kummitama – kelle mõtted jäävad viisaka ja klassikalisema Sakalas toimunud kontserdi juurde ja kelle omad ammutasid inspiatsiooni loodusepoiste saladuslikkusest. Oma maitsele leidis kõigi eelduste kohaselt igaüks kasvõi midagi – elagu kõik oma, elagu meie oma Põhjala!