Kontserdikaja: Teisipäev: Wizards Journey mäng kandis looduse jõudu

27. aprill 2005

Teisipäeva, 26. aprilli õhtul andsid Fääri saartel pärit muusikud Wizards Journeyst koostöös Villu Veskiga Von Krahlis ühe läbinisti põhjamaise kontserdi, mis viis kuulajad hüpnootilisele retkele.

Wizards Journey koostöö Villu Veskiga jättis kuulajatele tunde, et kui muusika peaks olema loodusnähtus, siis oleks see kindlasti samasugune nagu Fääri saartelt pärit meeste kätepikendustest väljuv heliline kujund. Nende mäng tunnetas looduse jõudu ja mõistatust, paeludes inimesi ja pannes neid veelgi rohkem end kuulama.

Oma emotsioonid pani kirja Katre Kasemägi Jazzkaare veebitoimetusest. Publiku küsitlemisel aitasid teda Karina Vabson, Marit Mihklepp ja Mari Hiiemäe.

Võlurite teekonna võtsid jalge alla 26. aprillil Von Krahli teatri baaris trummar Brandur Jacobsen, kitarrist Bui Dam, trompetist Olavur Olsen, bassist Mikael Blak ja saksofonist Villu Veski. Muusikud esitasid utoopilisi nähtusi ja tundeid, mis kõikusid reaalsuse vahel. Nad tekitasid publiku ning esineja vahele elekrit täis suhte, näidates oma võimetega, kui ilusasti võib maalida inimeste ette maastikke ja muinasjutte, maagiat ja naturaalust.

Villu Veski oli nagu kala vees, nautides samal ajal esinemiskaaslaste häid mänguoskusi. Viimase lisaloo eel puldile noote asetades muigas Veski, et see on küll nii lihtne lugu, et pole noote vajagi, aga muidu jääb loll mulje – arvate, et me ei oskagi noodist mängida.

Trummari seisukoht tuli esile koos bassisti mahe-dünaamilise esitusega, jättes trompetile ruumi, et ta saaks kujutada tuuleiili liikumist üle kulunud mäenõlvade ja viia inimesed mõtetes keset ookeani.

See ei olnud ma-natuke-tukastan-kontsert, vaid iga hetk oli äratuseks kõikidele kuulajatele, sest tunnete lained vallutasid saali oma tavapärase nähtamatu olekuga, väljendudes jälle lõpppunktis lihtsakoelise lisalooga.

Orgussaar (60), kunstnik ja Ratassepp (61), insener: “Oleme palju kuulanud jazzmuusikat. Juba 1967. aastal käisime Lloydi kuulamas, meid on raske millegagi üllatada. Oleme nii kaua maailmas elanud ja päris palju näinud-kuulnud. Kuid see tänane õhtu oli täitsa viis miinus, selline mõnus, põhjamaine, karge.
Väga hea muusika, mitte selline poosetav nagu enamus tänapäeval, vaid tõsine. Samas sõltub meeleolust. Natuke võib-olla võrdleks Garbarekiga – Villu Veski samamoodi lööb oma hõõguva karismaga. See eelviimane lugu tõi silme ette Fääri saared, filmidest oleme näinud. Majakas vaiksel suveõhtul, selline looduspilt. Huvitav atmosfäär.
Siin oli muusikutel sarnane sisemine tunne nagu Lloydilgi. Nad ei püüdnud rahvast hullutada, vaid lihtsalt mängisid ning sellega lõidki pahviks. Mängisid ikka väga vahvalt ja täiesti õiges kohas. Rahvas oli nii soe ja sõbralik. Estonia saalis oleks selline kontsert võib-olla aia taha läinud.
Kui Lloydi 1967. aasta kontserdil aitas õnnestumisele kaasa surutud-suletud keskkond, täiesti uudne ameerika jazz, mis oli tegelikult keelatud, siis tänasel kontserdil pidid muusikud ise piisavalt mehed olema, et head olla.”

Kadri Soon (28), üliõpilane, tõlkija: „Kohe esimene laul „Morning Sun”, andis teada, et tegemist on loodusepoistega ja Fääri saaretega. Kohe lõpuni välja tundsin end väga hästi. Ise olen ka maalt pärit, nii et muusika läks ka kohe väga hinge. Mina olen igatahes vaimustuses. Ma ei osanud kohe midagi oodata, kuna pole varem jazzikontsertitel käinud, kuigi eelnevatel aastatel olen üritanud minna.“

Kristel Kossar, Postimehe toimetaja: „Ma arvan et see oli erakordselt seksikas kontsert. Selline kolmene flirt erinevate pillide, saksofoni, trompeti ja basskitarri vahel. Jõuline ja rokilik. Nad meenutasid mu lemmik jazz-ansamblit, mis eksperimenteerib samuti palju erinevate pillide ja rütmidega. Ning loomulikult Villu Veski, kes on alati tippvormis. Siin oli kõike. Oli natuke põhjamaist ambienti, natuke New Yorki ning maailma puhtust kõige paremas mõttes.”

Andres: „Meeldis atmosfäär ja heli, mis kujutas kauget ruumi. Rohkem ei oska sõnadesse panna.“

Tundmatu neiu: „Väga hea kontsert, millestki ei jäänud puudu. Ma nüüd jooksen nende plaati ostma.”

Kristiina (18), õpilane: „Kiidan väga trompetimängijat. Üldse bändi muusika kohutavalt võttis mind läbi. Meenutas Stockhauseni triot. Atmosfäär oli kena ja vaba. Viimased kompositsioonid olid nagu väravad millessegi tundmatusse.”

Rasmus (18), õpilane: „ Ilma kommentaarita, tahaks kontserti veel korrata. Tulin sõna „võlur” pärast, see viitas juba sinnapoole, et võib oodata midagi maagilist. Villu Veski mängis seletamatult hästi, trompetist meeldis. Rahulik muusika, selle mõju endale on raske edasi anda.”

Merle ja Karla, üliõpilased: „Sellised kontserdid võiksid iga nädal toimuda. Muusika assotsieerus loodusega. Villu Veski on tõepoolest andekas.”

Kate (33), töötab metsanduses ja Jim (34), insener: „Tulime Villu pärast, teda on kogu aeg hea kuulata. Ta lappis suurepäraselt nende muusikutega kokku. Keegi ei mänginud üle. Silmade ette tulid Põhjamaa saared, mets.”

Marni ja Pappajev, üliõpilased: „Positiivne meelestatus säilib veel kaua aega. Ei oska täna end väljendada. Muusika on fantastiline ja maagiline. Koht sobib just selle muusika jaoks. Väga hea, et Von Krahl on väike, see on selle asja jaoks parem. Vahepeal tekkisid vastuolud. Mõnikord muusika käis isegi närvidele ja siis õudselt meeldis. Neli takti ei sallinud. Vahepeal oli niimoodi, et olen seda juba kuskilt kuulnud, aga siis kõlas ikkagi väga värskelt. Helilooja tundub väga inspireeritud inimesena.”

Kaupo Saue (47), psühholoog-koolitaja: „Mul olid viimase loo ajal pisarad silmas, tõsiselt. Lihtne, ilus lugu. Mõtlesin mitme asja peale, isiklik elu pani mõtisklema. Ma pean üsna varsti tegema ühe õppepäeva koolitajatele, olen mõelnud, kuidas seda teha. Ma arvan, et tuleb soovitada, et koolitajad peaksid ka kontsertidel käima. Hea muusika jõuab hinge hulga lihtsamini kui raamatud, raamatute lugemine ei anna hoopiski seda tunnetust, mis hea kontsert. Inimene areneb, kui ta saab kuulata sellist hingega muusikat. Seda tuleb kuulata südamega. Sel Jazzkaarel käin ainult kahel kontserdil, sellele siin tulin spetsiaalselt. Mulle meeldib selline karge põhjamaa. Ma kujutan ette, mida see tähendab, muide Garbarek näiteks annab sama tunnetuse. Pean seda headust arendavaks muusikaks. Lihtne joonis, selgelt jälgitav muusika, selleks pole erilist kirjaoskust vaja, et sellega samale lainele saada.”

Enno Marttinen (48), personalijuht: „Sõber kutsus, elamuse sain otse loomulikult. Selline kontsert, et vaimult võid rännata jääkülmas maailmas, ümberringi on külm lumi, lumehelbed, päike sätendab hangedel ning päiksest kiirgab soojust. Pehme, mõnus muusika.”

Kalle (25), IT-inimene: „Hülgepüük udusel merel. Mõtlik muusika loob tugevaid kujutluspilte.” Britt (28), tantsiv muusik: „See kontsert oli tõesti hea, ainult ülivõrded. Muusika, mis viis kuhugi kaugele endaga kaasa. See kõneles minuga tugevasti, praegu on kuskil sügaval sees, natukese aja pärast oskan emotsioone kirjeldada.
Kaunis, kuidas trummar (muusika looja) niivõrd sügavalt tunnetab maailma. Tõepoolest oli tunda Fääri saari, merd. Silme ette kerkisid looduspildid, aga mitte selles primitiivses mõttes, vaid just see emotsioon, mis tekib jäist merd või murtud tiivaga lindu vaadates. Kontsert oli kõrge oma olemuses, tõesti puudutas mind sisemiselt. Ja sellist muusikat luuakse väga vähe, mis ühtib kõrgemate hingelaadidega. Muidugi see mõjutab mind.
Sarnane elamus oli Anu Tali ning Eesti-Soome sümfooniaorkestri kontserdil. Noortes inimestes pulbitses elu, mis tõstis kõrgele. Maise maailma kõige helgemasse kohta, mis ongi tegelikult ebamaine. Samuti täna, muusika oli nii puhas, et julged talle avada oma hinge.”

Karl (22), tudeng: „Kontsert tuletas meelde kahe aasta tagust Jan Garbareki esinemist. Kontrabassisoolod olid eriliselt silmapaistvad. Suurepärane koostöö eesti ja põhjamaiste muusikute vahel.”

Marek (27), teedeehitaja: „Lihtsalt ilus. Villu Veski talent on uskumatu! Kuidas suudab üks inimene nii palju eri asju teha, ta on lausa fenomenaalne. Sama isiksus, kuid ümberkohanemisvõime eri stiilidesse hämmastav. Kogu see torude (trompet, saksofon) lugu oli superlahe. Fääri saarte, mägede muusika. Sügavalt, rahulikult, lõõgastavalt kaunis meloodia, mis omandas laulu mõõtmed. Võrreldamatu, täiesti omalaadne muusika. Põhjamaa kargus ja ilu.”