Telenädal toob Pink Floydi ja David Bowie

13. august 2006

14.-20. augustini tõotab põnevat telenädalat, sest kavas on mitu väärt kontserdisalvestust ja muusikafilm.

Teisipäeval 15. augustil kell 22.30 näitab ETV Pink Floydi legendaarset “The Wall´i”.
ETV koduleht tutvustab:
Ansambli Pink Floyd albumi “The Wall” alusel loodud psühhedeelne muusikafilm jutustab läbipõlenud rockstaari Pinki (Bob Geldof) silme läbi ohtrate sümbolite abil põlvkonnast, kelle seast paljude isad langesid Teises maailmasõjas. Üksildane ja depressiivne Pink meenutab Los Angelese hotellitoas konutades lapsepõlves kogetud igatsust kadunud isa järele, problemaatilist suhet emaga, iganenud ning isiksusevaenulikku kooliharidust ja kohmetusest võõrandumiseni kulgevaid naissuhteid.

Pinki meenutused segunevad pidevalt kujutlustega isa poolt kogetud sõjaõudustest ja uimastite läbi võimendatud fantaasiatega, mille käigus vaevatud rokkarist saab fašistlik diktaator. Režissöör Alan Parkeri ja Pink Floydi juhi Roger Watersi ühistööna valminud jõulist ning valusat teost ilmestavad Gerald Scarfe´i animeeritud fantastilised stseenid, mille seast tuntuim on ilmselt lilleõie moondumine iharaks naiseks ning naisest omakorda aplaks röövlinnuks.

Kolmapäeval 16. augustil kell 23.00 on YLE 2 kavas David Bowie kontsert.
25minutine muusikavalik on pärit 2005. aasta kontserdilt Saksamaa rockfestivalil Hurricane.

Neljapäeval 17. augustil kell 00.15 on soomlaste kanali Nelonen kavas dokfilm “Popikoon:On the Road”.
Film räägib Euroopas ja Põhja-Ameerikas toimuvatest popmuusikafestivalidest.

Neljapäeval 17. augustil kell 23.45 näitab ETV järjekorset seeriat Saksa muusikadokumentaalist “Seks ja pop”.
Seekordse filmi keskmes on homoseksuaalsus ja popmuusika.
ETV koduleht tutvustab:
“Seks & pop“ teeb tuuri gei-klubide tantsupõrandail ning tõdeb, et geide emantsipatsioon on jätnud püsiva jälje populaarkultuurile. Teisalt tõdeme, et just popstaaride käitumine on suuresti mõjutanud ühiskonna üldist suhtumist homoseksuaalidesse – kellele veel impeeriumi päevil viidati kui “kolmandale sugupoolele“ (Magnus Hirschfeld).

Alates 1969. aasta meeleavaldustest New Yorgis Christopher Streetil, kus homoseksuaalid nõudsid endile võrdset kohtlemist ülejäänud ühiskonnaliikmetega, on geide hääl kõikjal sootsiumis üha valjenenud ning nende eneseuhkus tajutavalt kasvanud – muusikaliselt andis sellest ilmekaimalt märku diskobuum, mille subkultuursed alged olid mäletatavasti varajaste 70. aastate New Yorgi mustanahaliste gei-klubides.

Uus homoseksuaalse emantsipatsiooni laine käis üle pop-edetabelitest 1980. aastatel – ilma tegid siis Boy George, Jimmy Sommerville, Marc Almond – ning terves pop-universumis andis tublisti tooni androgüünsus oma erinevais ilminguis. Melissa Etheridge’i ja k. d. langi näol on leidnud lesbidki endile lavaiidolid. Mitmed tänapäeva nooremaist gei-artistidest aga, näiteks Scissor Sisters ja R&B-laulja Ari Gold, pole oma homoseksuaalsusest eales saladust teinud.