The Bays´i muusitseerimise keskpunktiks sai bändi trummar

18. detsember 2006

Muusikute omavaheline kommunikatsioon laval oli mõjuvõimas – teineteise algatustest võtmaks üles mõnd uut teemat haarati kinni lennult, poole mõtte pealt, kirjeldab Eliis Vennik Rock Cafes toimunut.

Menukas Suurbritannia live bänd The Bays andis 14. detsembril Rock Cafes viibinutele paraja doosi rütmi, millest end läbi närida. Peamiselt drum’n’bass kontserdiks kujunenud etteaste võlus publikut tuttavlike ideede otsimisega muusikast.

Kontserdimuljeid vahendab Eliis Vennik.

Kuigi oma sõnutsi eiravad Chris Taylor, Jamie Odell, Simon Richmond ja Andy Gangadeen üheeskoos musitseerides kõiki kirja pandud reegleid, mis muusikale laienevad, võib kuulajale siiski tihtilugu tunduda, et inspiratsiooni on saadud mõnest vägagi tuttavlikust menuloost. Muusikast kostus läbi üdini tuttavlikke fragmente, mis alateadvuses juba ammu olemas. Taoline mulje võib paljuski tekkida seetõttu, et kõik neli on teinud koostööd hulga erinevate ja maailmas tuntud muusikute ning koosseisudega, võttes siis lavale kaasa killukese kõigist neist kogemustest.

Absoluutseks kummardusobjektiks kujunes loomulikult trummar Andy Gangadeen, kes trummidel jahmatama panevalt raskeid ja riskantseid eksperimente läbi viis. Publiku seast kostus arvamusi, et trummari suurimateks võludeks ongi just tema julgus mängida tõeliselt keeruliselt, jäädes sealjuures siiski kuulajale arusaadavaks. See eksperimentaalsus tõmbas endale pea kogu tähelepanu, jättes mõnevõrra varju Jamie Odelli ja Simon Richmondi klahvidel Chris Taylori bassil. Viimane neist näis laval puhta formaalsusena, kes üsna ükskõiksel pilgul läbi terve etteaste paari bassikäiku kordas, täites küll üsna vajalikku rolli, ent jäädes sealjuures anonüümseks. Nii kujuneski kontsert paljuski trummari-keskseks.

Muusikute omavaheline kommunikatsioon laval oli mõjuvõimas – teineteise algatustest võtmaks üles mõnd uut teemat haarati kinni lennult, poole mõtte pealt. See andis kontserdile voolava kerguse ja ladususe, väsitamata kuulaja kõrva keeruka kompositsiooniga. Üks asi muutus teiseks väga sujuvalt ja taolisele muusikale loomuomaselt.

Kohati oleks koosseisult tervikuna oodanud suuremat eksperimentaalsust, sest näis, et tihti mindi nii öelda kindla peale välja, mängides igamehemuusikat, mis võib-olla kõiki positiivselt ei puudutanud, ent kedagi ka vastupidiselt ei riivanud.
Oli see nüüd tantsumuusika või pigem mõnus ja küllaltki neutraalne taustamuusika, on küsitav, ent üsna kohane oli ta mõlemale variandile. Rütmi oli, energiat samuti, aga ka vaikselt diivanil lesides võis muusikast teatava elamuse kätte saada.