Kontserdikaja: The Dyanmite Vikings lustis publiku ja iseendaga

16. oktoober 2005

13. oktoobri kontserdil üllatasid The Dynamite Vikingsi kolm muusikut oma fantaasiaküllaste improvisatsioonidega nii publikut kui vist iseennastki, arvab Jazzkaare veebitoimetuse reporter Eliis Vennik, kes viibis kohal.

Neljapäeva õhtul Von Krahlis esinenud trio The Dynamite Vikings tuli lavale suurema tseremoonitsemiseta. Muusikud ilmusid vaikselt, kohmitsesid pisut ja asusid sõnagi lausumata musitseerima. Kärarikas sissejuhatus kõlas sellest hoolimata sama küpsena, nagu oleks bändil käsil juba kümnes lugu.

Vahendab Jazzkaare veebitoimetuse reporter Eliis Vennik.

Improvisatsioonid kerkivad muusikast esile kasvavalt kulmineeruvatena. Mitte rahustades ja lahendades, vaid aina kasvatades ja pingsamaks muutes seda kõigi stiilimääratluste vahel voorivat muusikat. Seejärel, saavutanud oma haripunkti, toimub The Dynamte Vikingsite esinemises järsk muutus. Naastakse pea traditsiooniliselt kõlava peateema juurde.

Freejazzi improvisatsioonidega ei üllata muusikud mitte ainult publikut, vaid ka teineteist. Kohati jäädakse üksteisele imestunud ilmel otsa vaatama, otsides justkui vastust küsimusele: „mis siin just praegu toimus?”. Erinevalt klassikalisest jazzikontserdist ei jäeta seekord publikule võimalust aplodeerida muusikute soolode kiituseks.

Jõuline trummipartii Karsten Mathiesenilt ja sooäärelikult pöörane kitarr ei matnud kontrabassi akustilist heli, vaid pigem vastupidi, tõi seda esile, pannes kontrabassisti Thommy Anderssoni partiid kõlama värskendavalt ja antud kontekstis üllatavalt mõistlikult.

Staaritsemise asemel teevad muusikud muusikat, ent säilitavad publikuga siiski teatava distantsi, hõljudes ühes oma muusikaga nagu kusagil väga-väga kaugel, kuhu lihtsurelikul asja ei ole.

Lava ei ole piir. Saal on võimalus. Paistis, et sellise otsuse oli vastu võtnud koosseisu trummar Karsten Mathiesen, kes kasutas mikrofoni trummipulgana ning treppi ja vihmaveetoru löökpillina. Trummar kasutas igal võimalikul juhul löökpillimängijaile antud privileegi eemalduda oma instrumendist, jätmata hooletusse partiid. Just suur fantaaseerimise võimalus muutis trummari seegi kord publikule eriti südamelähedaseks.

Oma mees Sooäär toob ruumi kodust soojust, pakkudes trio plaati „Vikingology” müügiks „sõbrahinnaga”. Hetk kõhklemist ja sünnib ühene otsus – visuaalse pildita jääb märkimisväärne mõjukus ilmselt saamata. Seekord jääb plaat ostmata, ent järgnevailt esinemistelt puudumine oleks puhas patt.

Publikule ootamatult kasutavad muusikud ka oma vokaalseid võimeid, lauldes, häälitsedes, ümisedes ning seda elektroonika abil töödeldes.

Eesti kitarrist Jaak Sooäär, rootsi bassimängija Thommy Andersson ja taani trummar Karsten Mathiesen pöörasid veelkord ümber müüdi külmadest põhjamaalastest, esinedes energiast pulbitsevalt ja temperamentselt.

Kontserdi märgusõnaks jääb intensiivsus. Toimuvat jälgides on raske uskuda, et muusikuisse veel lavalt lahkudes mingeid väljendamata emotsioone võiks jääda. Andes kohati aimu ka mingisugusest ilmselgest muusikalisest loogikast, väljutakse ikka ja jälle reaalsusest.