The Dynamite Vikings

20. aprill 2006

Korduvalt Eestiski esinenud põhjamaine kolmik laseb oma muusikal triivida jazzi ja rocki kärestikel. Jaak Sooäär mängib kitarri.

Õnneotsing on The Dynamite Vikingsi teine plaat. Esimene oli “Vikingology”, mis ilmus 2003. Rootslane Thommy Andersson bassil, trummidel taanlane Karsten Matthiesen ja karriväänajana Jaak Sooäär – selline on juba eelmisel sajandil kokkumängu alustanud trio isikkoosseis. Kogemusi seega kindlasti juba on, kuigi selle nime alla koguneb seltskond üksnes aegaajalt, pühendades igaüks eraldi enamiku oma ajast muudele muusikalistele tegevustele.
Seda, et “Search For Happiness” on seotud rockiga, ütlevad nad ise, soovides seesuguse helihargiga eelhäälestada kuulajat. Ka meie peaksime võtma lähtekohaks just selle sõna.

Alates 80ndatest on jazz mehkeldanud rockiga… Ei, tegelikult tegi ta seda juba 70ndatel… Ja kui hoolikalt kuulata, siis ka 60ndatel, ja ka siis, kui rockmuusikat veel olemaski polnud. Jazzis on kogu tema ajaloo vältel pesitsenud kõige selle svingi kõrval ka üks metsiku energia säde, mis vallandudes süütab kogu maja, läidab leekidesse inimese, paneb vere keema ja vemmeldama. Improvisatsioon ja ettearvamatus on selle sädeme sees, otsides vallandumist.
Dünamiitviikingite selle plaadi ägedus kõneleks justkui muu hulgas ka sellest. Kuid siiski vaid “muu hulgas”. Rockikõlalised lood, rocki sööstev sirgjoonelisus ja metsikus on selle muusika südames. Eks ole midagi sellest olnud D-Viikingites juba algusest saati, kuid siin on seda rohkem.
Samastumise või kuulumise küsimus on oluline küsimus. Sa valid poole ja vaatenurga. Kõla on see, mis eristab. Taolist rockjazzi kõla 70ndate jazzrockis veel polnud. 80ndatel juba oli.

“All These Notes Are Wrong” ehk Kõik Need Noodid On Valed siirdub metal’i aladele, kus liiguvad Zeppelini ja Grunge varjud. Raskerockimehed küllap kikitavad mõneks hetkeks kõrva, kuni kakafoonilised kõrvalekalded ja irvitavale muigele viitav rütmivääratus hakkab kõnelema muust. Taani rocklaulja Anders Blichfeldt (ansamblist Big Fat Snake) teeb häält ja kohatu näitleb päris hästi sonimise laadset seisundit, kus mitu stiili peas kohtuvad kuid, ei päriselt segune.
Midagi sarnast on sellele järgnevas Jaak Sooääre loos “Now Or Never”. Peaaegu et moodustub juba helidest gruuv ja kaasakiskuv energiliseks paisuda ähvardav rütmiõõtse, kui see järgmisel hetkel järsku teisele rajale suunatakse, kus eelnenuga seos justkui puudub. See ongi ehk too postmodernismi hoiakute kaja – muusika tükid hulbivad kui jääpangad kevadises tulvavee voolus. Neid pööratakse, nad kord põrkuvad, kord ühinevad; vahel tekib ka mingeid ajutisi kuhjumisi, kuid lõpuks on kõik ikkagi kirevusest ja energilisest muutumisest hoolimata vaid üks vool.
Seda tuleks öelda Dynamite Vikingsi muusika kohta üldiselt. Kuid kui Jaak Sooäär räägib siin ja seal, et kolmiku uus plaat on juba rohkem rock kui jazz, siis ärge seda juttu liiga tõsiselt ka võtke. Kui mõnes loos ongi mõned vihjed rockile, siis jazzi on seal hoopis rohkem – elektrilist post-bop’i, lüürilist meeleolutsemist, rohkelt sünkoobitud biite, paljunoodilisi soolosid, jazzisõnastikku kuuluvad harmooniajärgnevusi…
Üks saksa kriitik nimetas seda punk-jazziks (rõhuasetus ilmselt pärit ansambli enda promomaterjalidest), teine võrdles King Crimsoniga, kolmas… Mida ta õieti ütles? Miskipärast tekkis mõnel korral paralleele sellise ameerika avant-jazzbändiga nagu Curlew, kus samuti kõlas palju rockihäälset elektrikitarri ning tõsidust ja huumorit jagus pea pooleks.
See, miks mõte Curlew peale just Vikingseid kuulates triivis (aga sama hästi võinuks see olla Jim Blacki AlasNoAxis), oli vist igatsus kuulda ka mõnda pikema kaarega arendust. See kohalejõudmine, milleks ühel võis kuluda nauditava musitseerimisega viis või kümme minutit, tuleb Viikingitel enneaegselt kätte minuti-pooleteisega kõige paremal (loe kannatlikumal) juhul. Neil ei ole aega, nad kiirustavad, iga hetk paistab tunduvat liiga pikk ja kõik vahemaad tuleb läbida jooksujalu. Ning närviline-skisofreeniline rabelemine tuleb loomulikumalt välja, kui katsed ennast talitseda.
Aga see pole etteheide – Dynamite Vikings lihtsalt ON selline seltskond. Selline on nende võnge. Nende noorusajal olid juba vististi videomakid ja puldiga telekad. Oli ka kanaleid mida ekraanil klõpsutada. Seda on muusikas kuulda. Nad kirjeldavad ennast ümbritseva keskkonna kogemust. Selles küsimuses tundub kolmik ühtne. Ka distantseeruvat naljatlemist tunduvad nad omavahel jagavat kui ühisosa. Niisugusena nende helid kõnelevad nii üksteisega kui ka ühisel häälel.

Pisut erandlik on selles valguses plaadi lõpulugu “old Ship”. Mitte üksnes seepärast, et on 5:41 pikkusega plaadi pikim, vaid et muusika püsib siin ühes mõtisklevad-fantaseerivas seisundis ja maalib kujutluspilti. See on Jaak Sooääre lugu ja suures osas ka tema kitarril kõneldud jutustus.
Jazzkaarel mängivad Viikingid jälle. See on neil juba päris mitmes kord. Ikka veel muutumisvõimelised ja üllatsteks valmis.