The Flying Pickets külvas sügisesse rõõmu ja armastust

01. oktoober 2006

Neid on viis, nad tulevad Inglismaalt ja nad kutsuvad endid „lendavateks piketeerijateks”. 28. septembril tõid nad oma kontserdiga Rock Cafe peaaegu pilgeni rahvast täis.

Neid on viis, nad tulevad Inglismaalt ja nad kutsuvad endid „lendavateks piketeerijateks”. 28. septembril tõid nad oma kontserdiga Rock Cafe peaaegu pilgeni rahvast täis. Sündmusel oli kohal Ivo Heinloo.

Häid ja väga häid a cappella bände on Eestis varemgi näha-kuulda olnud ning publiku ootused seega põhjendatult kõrgeks kruvitud. Ei saa küll öelda, et The Flying Pickets päriselt paar aastat tagasi Eestit väisanud vokaalgrupi Take 6 tasemele küündinuks, ent sellest hoolimata said kuulajad osa instrumendisaateta laulmise kõrgemast pilotaažist.

Publik oli viiel briti kuldkõril peos juba praktiliselt enne, kui nad laulma hakkasid. Selles polegi midagi imelikku, sest lisaks kõrvupaitavatele tehnilistele oskustele on ju tegu ka professionaalsete showmeestega, kelle lavaline liikumine ei vääri laulmisest karvavõrdki vähem tähelepanu.
Vaatepilti pakkusid Simon John Fosteri jõuline ja pisut eneseirooniline kehakeel ja Michael Jacksoni kuulsad sammud Michael Henry esituses. Kodumaal mitmetes muusikalides kaasa lööv Andy Laycock leidis kuulajatega kiire kontakti ja Andrea Figallo lummas sügava bassihäälega. Mis seal salata – usutavasti ei jätnud naissoost publikut külmaks ka Dylan Fosteri kadestamisväärselt hea füüsiline vorm.

The Flying Picketsi esituses said uue ja imetlusväärselt hästi selgaistuva kuue mitmed poplaulud Michael Jacksonilt, Stevie Wonderilt, Sheryl Crow’lt ja teistelt, sekka ka üksikud lood nende endi sulest. Äratundmisrõõmu pakkusid sellised hitid nagu „Power of Love”, „Roxanne”, „I Want it That Way” ja nii mõnedki teised, mille sõnu üks osa kohaletulnuist ka meeleldi kaasa ümises.

Patt oleks niivõrd meeleoluka kontsertkava kallal norida, ent võib-olla jäi pisut vajaka spontaansusest, samuti a cappella kollektiividele tüüpilistest „leivanumbritest” nagu näiteks instrumentide imiteerimine. Üllatavaid käike Picketsitel siiski jagus, üks eredamaid neist oli kahtlemata Dylan Fosteri räpisoolo.

Võib öelda, et The Flying Pickets tabas oma Tallinna kontserdiga täpselt naelapea pihta ja briti vokaalgrupp võeti nende kolmandal Eestis viibimisel väga soojalt vastu. Kui mitte rohkem, siis vähemalt üks korralik naeratus sai küll iga kohalolija huulile võlutud. Mis sealt loodetavasti niipea ei kustu.