Thommy Andersson: Eestlased on väga aus publik

15. oktoober 2005

Dynamite Vikingsi muusik Thommy Anderson näeb end misjonärina, kes tahab end jazzi abil väljendada. Kopenhaageni uue jazzi ringkondades tuntud kontrabassimängija vestles hilisõhtusel tunnil pärast Tallinna-kontserti Mari Hiiemäega. Vaata ka kontserdi fotogaleriid.

Eesti-Rootsi-Taani segapäritolu ansambel The Dynamite Vikings esines 13. oktoobril Von Krahli baaris. Mari Hiiemäel Jazzkaare veebitoimetusest avanes võimalus küsitleda rootslasest kontrabassimängijat Thommy Anderssoni, et avada tema muusikutausta ja hinnanguid jazzmuusikale laiemalt.

Thommy Andersson on rootsi päritolu, Kopenhaageni uue jazzi ringkondades üks hõivatumaid bassimehi. Koostöö paljude rootsi ja taani muusikutega kuid muuhulgas ka Randy Breckeri, Adam Nussbaumi ja Ray Andersoniga on viinud teda kontsertreisidele üle Euroopa ja USA ning ka Kanadasse, Vietnami ja Brasiiliasse. Thommy Andersson on kaasa löönud Pierre Dørge’i Jungle Orchestra’s Taanis.

Kas põhjamaade jazzmuusikas on midagi, mis erineb muu maailma jazzmuusikast?
Põhjala saund on midagi muud kui näiteks Ameerika jazzi saund. Ameerika jazztraditsioon toetub filmimuusikale, see on täis lüürikat. Põhjamaades sellist lüürikat pole. Siinne jazz toetub rohkem rahvamuusikale, Skandinaavia folkmuusikale. See on hoopis teine stiil.

Sa oled mänginud väga erinevates riikides, milline riik on olnud kõige meeldejäävam?
Mulle väga meeldib Hispaania. Inimesed ja energia ja õnnelik eluhoiak, nende rahvamuusika – flamenco – mis on ükskõik millist sorti muusikast omamoodi üle. See on suur tervik: lauljad, tantsijad, kitarrimängijad, muusika sõnum, kostüümid, käteplaksud. Mulle see meeldib kogu Hispaania kultuur.
Kõige eksootilisem riik minu jaoks oli ehk Vietnam. See oli väga-väga eriline koht. Meil oli seal kontsert koos Taani bändi New Jungle Orchestraga ja meil oli võimalus mängida koos Vietnami muusikutega.

Kas publiku vastuvõtt on eri maades erinev? Näiteks Vietnamis?
Vietnamlased ei ole harjunud kuulama Lääne poolt tulevat rütmikamat muusikat. Nad reageerivad vahetult. Nad hakkavad plaksutama keset laulu kui neile meeldib. Nad ei oota soolosid ära, et siis viisakalt soolo lõpus plaksutada. Kui neile meeldib, siis nad plaksutavad ja kui ei meeldi, siis mitte. Muusikul on hea publiku käitumisele reageerida.

Kirjelda Eesti publikut.
Eestlased on väga aus publik. Nad kuulavad väga hoolikalt ning püüavad kogu informatsiooni muusikast kätte saada, et siis selle põhjal oma arvamus kujundada. Mulle meeldib eestlastele mängida. Eestis on jazzmuusika alles arenev zhanr.
Taani puhul saab juba suurtest jazzinimedest rääkida, sealne traditsioon ulatub vähemalt 1960ndaisse. Sealset jazzikogemust on nii muusikutel kui kuulajatel juba 45 aastat. Eestlased on sellepärast uudishimulikumad, et neil see kogemus puudub.

Kui palju Eesti muusikuid sa tunned? Lisaks Jaak Sooääre, kellega koos musitseerid.
Tunnen vist nelja-viit muusikut. Raul Sööti, Tanel Rubenit, kellega olen koos mänginud.

Kuidas sai alguse teie koostöö ansamblis The Dynamite Vikings?
Me õppisime kolmekesi samas muusikaülikoolis Kopenhaagenis. Kui me koos mängima hakkasime, oli eesmärgiks üritada improviseerida filtriteta, avades südame muusikale. Peamine oli tahe lihtsalt mängida, ilma et peaks mõtlema mingitele tehnilistele nippidele või püsima mingi kindla stiili juures. Meil ei olnud ettekirjutusi, mida oleks tahtnud saavutada. Meie stiil kujunes mängimise käigus. Me improviseerisime vastavalt sellele, millise energia me proovi olime kaasa toonud.

Millal ilmub The Dynamite Vikingsilt uus plaat?
Me oleme uue plaadi materjali juba salvestanud. Ei tea täpselt, millal plaat ilmub, aga arvan, et 2006. aasta veebruaris-märtsis peaks see välja tulema.

Räägime sinust endast, kust tuli soov saada muusikuks? Kes on sinu muusikukskujunemist mõjutanud?
Minu elus on olnud kaks väga olulist inimest, kes minu muusikalist maitset on kujundanud. Stefan Skoglund ja Björn Johansson, mõlemad rootsi muusikud ja muusikakooli õpetajad. Neilt sain ma palju plaate kuulamiseks ja ka eesmärgi, et ise üleüldse muusikuna kellekski saada. Eesmärgi püüda mängida nii hästi kui üldse on võimalik. Nad suutsid oma energiaga innustada muusikaga tegelema kõiki, keda muusika huvitab.

Kuidas sa jazzmuusika juurde jõudsid?
Need kaks meest, Stefan Skoglund ja Björn Johansson, on ka sellega seotud. Nooremana kuulasin ma palju rockmuusikat, Iron Maidenit, Led Zeppelini ja muud sellist. Tasapisi hakkasin järjest rohkem jazzi kuulama. Muusikaline maitse muutus avaramaks.
Jazzmuusika erinevus on lähenemises, mängustiilis. Ma ei oska ennast pidada jazzmuusikuks, ma pean ennast lihtsalt muusikuks, kes mängib muusikat. Ma ei oskagi öelda, kus see erinevus on, kuid mingi tõdemus peab olema mängija enda sees… Jazzmuusika on väga lai nähtus, raske on üleüldse öelda, misasi see jazzmuusika on.

Miks sa valisid enda väljendamiseks just kontrabassi, miks sa ei valinud mõnd teist pilli?
Õigupoolest mängisin varem trombooni, siis läksin kontrabassile üle. Ma ei saanud trombooniga ennast piisavalt hästi väljendada. Tundsin, et mu areng jäi mingi taseme juures pidama. Miks ma bassi valisin? Mulle tundus, et seda on lihtsam mängida. Nüüd ma enam nii ei arva. Kontrabass on keeruline instrument. Mida rohkem õpid, seda vähem sa tead.

Mis sa arvad, kui paljud inimesed sind muusikuna teavad?
Seda ma küll ei tea. Ma tunnen ennast misjonärina selles mõttes, et ma tahan ennast muusika abil väljendada. Kas inimesed mind tunnevad või mitte, see ei ole minu jaoks eriti oluline.
Olulisim on mängida muusikat koos teiste inimolevustega ja püüda sealjuures kasutada muusikat ühise väljendusvahendina. Teha koos muusikat publikule kuulamiseks. Kas publik teab, kes mina olen, see pole nii tähtis. Kui neile meeldib see muusika, siis on loomulikult tore, kuid kui mitte, siis mitte.

Kas sa lisaks muusikale tegeled veel mõne kunstivormiga?
Ma teen palju fotosid. Kui sa mängid muusikat, siis toimub see siinsamas, praegusel momendil ning kui ma pildistan, siis toimub see ka just nüüd, praegu. Ainus vahe on selles, et muusikat sa ei saa kinni püüda. Foto mõte on see, et seda pärast vaadata. Muusikas ei saa hetke kinni püüda. Fotoga saad juba olnud hetke uuesti rääkima panna, sellest jääb mälestus, kas oli see hea või halb.

Jättes muusika ja fotograafia kõrvale, kuidas sa lõõgastud, kui sa oled väsinud?
Ma lõõgastun muusikat kuulates. See, et ma mängin jazzi, ei tähenda, et ma kuulaksin jazzmuusikat. Ma kuulan igasugust muusikat, palju klassikalisi heliloojaid, sealhulgas põhjamaade klassikuid. Kuulan palju balkanimaade muusikat, Bulgaaria ja Rumeenia, Jugoslaavia muusikat. Kuulan palju maailmamuusikat eri maailma paikadest, näiteks Aafrikast. Samuti rocki. Ma arvan, et ainus mida ma kuulata ei taha, on selline eriti mainstream muusika.

Kas sul on kindlaid eesmärke, mida sa tahad muusikuna saavutada? Ma usun, et ma jätkan muusikuna, kuid ma ei tea millisena. Ma loodan, et proovin mõnda uut viisi muusikamängimisel, mida siiani pole veel teinud. Et ma leian veel midagi, et muutuda stabiilsemaks ja tugevamaks. Enda isiksuse täiustamine on läbi elu kulgev protsess. Eesmärk on rahunemine ning endaga rahul olema õppimine.
Loodan, et jään alati muusikaga seotuks. Ma ei ole kunagi mõelnud, et see võiks lõppeda.