Kaks muusikut leidsid teineteises teise endataolise ja tõid selle kohtumise kontserdina Jazzkaarelegi. Eesti viiuldaja Tiit Kikas ja Luksemburgi tšellist Andre Mergenthaler kohtusid mõne aja eest viimase kodumaal, musitseerisid koos ja lendasid seejärel Eestisse kontserte andma. Esimene ühine ülesastumine toimus Viljandis, teine 26. aprillil Tallinnas, NO99 Jazziklubis. Kontserdist tegi ülevaate Kristin Viljamaa.
Jazzkaarel kohtab ikka vaid harukordseid instrumentaliste, pole ka need kaks meest erandid. Ent tõeliselt muljetavaldav on nende mõlema jäägitu armastus oma pilli vastu ja elektroonika mitmekülgsete võimaluste kasutamine haaravatel soolokontsertidel. Hämmastav ja liigutav on tõdeda, et kahes erinevas väikeriigis tegutsevad kaks üsna sarnast meest. Mõlemad on lapsepõlvest saati tegelenud muusikaga, täiendanud end sihti kaotamata ülikoolides ning osalenud väga erinevates muusikavaldkondades ja -kollektiivides. Kangekaelselt on nad aga rühkinud tõelise kutsumuse poole, mis väljendub instrumentaalmuusika loomises ja sooloesinemistes.
Tiit Kikas on saanud jazzmuusikahariduse, ent tundnud seejuures alati sügavat huvi erinevate rahvaste pärimusmuusika vastu, samuti pole temast mööda läinud ka pop- ja rokkmuusikaprojektid. Ta on osalenud ansamblites Folkmill, Justament, Jääboiler, Tulli Lum ja Vägilased, aga teinud koostööd ka ansamblitega No Big Silence ja Dagö ning teatrite ja filmiproduktsioonidega. Andre Mergenthaler on omandanud klassikalise muusika kogemusi Euroopa Noorteorkestris ja katsetanud mitmes rokkbändis free-jazzi, progeroki ja avangardse elektromuusika kooskõlasid. Tiit Kikase sooloalbumitel ja omaloomingus on kuulda folkmuusika elemente ja Andre Mergenthaler on võtnud endaga kaasa akadeemilise muusika ja progeroki mõjutused. See kumas läbi ka kontserdil kõlanud muusikast.
Kontserdil kõlanud helimaastike loomiseks kasutasid muusikud lisaks väsimatutele sõrmedele ka sämplerit, luuperit ja teisi tehnilisi vahendeid. Alguses ehitati rütmiga vundament ning selle peale laoti vaheldumisi pehmeid ja ballaadilikke ning pinget kruvivaid rokilikke meloodiaid. Kahest keelpillist suudeti välja meelitada paljude erinevate instrumentide kõlavärvid. Silmi sulgedes polnud üldse võimatu kujutada endale ette tervet kõrgetasemelist orkestrit. Ometi tekkis ka suur soov kuulda vahelduseks mõlemat täiesti üksi mängimas, et võrrelda ja kuulata ka mõnda lugu kummagi plaatidelt. Samuti olnuks põnev kasutada rohkem rahvamuusika elemente ja neid omavahel põimida. Ühisimprovisatsioon kestis pausideta terve kontserdi. Polnud vaheldust pakkuvaid vahejutte, polnud algusi ega lõppe. Muusika viis kuulajad kuhugi kaugetesse sfääridesse, kohinad ja kajavad sireenid hüpnotiseerisid ning ajaline taju kadus. Kui pühendunult kuulanud inimesed helide uimast ärkasid, pääses tänulik aplaus valla kui paisu tagant.
Aja jooksul on Kikas ja Mergenthaler kahtlemata kujunenud keelpillide ja oma ala kuningateks, kellele pole vastast. Nad sulavad kontserdil oma pillidega ühte, käsitsevad neid vaatemänguliselt ja tulise kirega, vahel hellitavalt, teinekord jõuliselt. Nüüd avastasidki nad endale teineteise näol ühtaegu liitlase ja vastase – kontserdilgi oli tunda, et kumbki on harjunud laval oma muusikaga üksi olema. Samas said nad katsetades ühendada kõike seda, mida seni oli omaette loodud. Kaks individualistlikku artisti proovisid üksteisega arvestada ja leida ühtesulandumise viise, kaotamata seejuures ka soleerimise sära ja pisikest võistluspinget. Kindlasti oli see koostöö oluline kogemus mõlemale muusikule.
Publiku muljeid:
Mehis (45): Kontsert oli väga äge, sellist asja pole kuskil kuulnudki. Hästi huvitav. Tiit Kikast ei olegi kusjuures varem kuulnud, selles mõttes on Jazzkaar ikka väga tore üritus, kus sellised asjad kokku jooksevad. Tuled kuulama välismaist nime ja siis leiad ka kedagi kodumaist enda jaoks. Mehed sobisid hästi koos lavale, kuigi kumbki oli ka täiesti omamoodi artist.
Janika Sillamaa (37), laulja: Mul on väga heameel, et tulin täna siia. Mingitel kohtadel tekkis tunne, et oleks võinud kolmas instrument ka olla, mis stabiliseeriks. Iseenesest väga lahe rütmika oli, õudsalt huvitav kujundus. Ma arvan, et neil on palju ühist. Võib-olla oleks olnud parem, kui oleks olnud kogu kontsert veidi lühem. Mulle aga väga meeldis tšello saund, just siis, kui Mergenthaler mängis puhtalt, ilma loop’i kasutamata ja kõlasid lisamata. See hääl, mis ta siis kätte sai, oli täiesti ületamatu.
Johannes (29): Fantastiline ja intelligentne muusika. Mõlemad pillid on ikka väga heade tehniliste võimalustega ja dünaamilised. Meeldis, et improviseeriti rokkmuusika ja tuntud palade viisijuppidega. Lisaloos pandi kõik elektroonilised võimalused ikka huugavalt tööle!
Marko, Julika ja Annika: See oli suurepärane kontsert! Oleme täiesti šokeeritud, meil ei tule sõnad suust. See oli üli-üli lahe, oleme tõesti šokeeritud ja inspireeritud. Kontsert kestis justkui ainult üks hetk, ajaline taju kadus täielikult. Samal ajal oli tunne, et aeg tegelikult seisab ja nii kahju, et see kõik nüüd läbi sai. Meile meeldis kõige rohkem see, et seal oli nii palju improvisatsiooni, nendest oli aru saada, et nad ei teadnud ise ka, mis järgmisena tuleb. Tiit Kikast ei olegi varem kuulnud, mis on väga piinlik, aga ta oli tõesti väga-väga hea. Lavale kokku sobisid nad väga hästi, täiustasid teineteist. See tegigi asja väga omapäraseks, et nad alles otsisid oma klappi, polnud veel kõiges päris teineteist leidnud. Kahju, et paljud sellest kontserdist ilma jäid.
Tiit Kikas ja Andre Mergenthaler
NO99 Jazziklubi, 26. aprill kell 22.00
Tiit Kikas – elektriviiul
Andre Mergenthaler – elektritšello