Tiit Paulus & Jaak Sooäär

13. november 2008

Mida on sarnast Thelonious Monki igihaljastel teemadel ja tuntud eesti rahvalikel viisidel? Tiit Paulus teab ja annab sellest ka kuulajale teada.

Kaks kitarri, üks muusika – nii võiks pisut stampselt öelda selle plaadi kohta. Tiit Pauluse ja Jaak Sooääre duo-album “Thelonious Mongist Saaremaa Valsini” on mängitud kahel kitarril ning lood sellel on osalt rahvusvahelise jazzmuusika klassika, osalt aga rahvasuus omaseks lauldud viisid, mis nii ja teisiti on seotud Saaremaaga.
Tänu muusikute panusele miski neid kaht näiliselt väga erinevat muusikapoolust siiski ühendab.

Ilma et Tiit Paulus peaks tegelema valjude tähelepanu köitvate hüüatuste kuuldavale toomisega või endale vastu rinda tagumisega, muutub viimasel ajal kullaks (või pigem muusikaks) pea kõik, mida see kuuekümnendates eluaastates kitarrimees puudutab. Nii see tundub.
Aeg-ajalt ilmub ta oma praegusest kodukohast Saaremaalt, mängib mõne särava kontserdi või teeb plaadi, ja siis kaob linnasaginast taas.
Sedapuhku Jaak Sooääre õhutusel valminud ühisele plaadile on Paulus loonud omapärase kombinatsiooni. Ameerika jazzilegendi Thelonious Monki palad ja Saaremaaga seotud rahvalikud viisid. Ühelt poolt bebop’i ühe rajaja, isikupäraselt bluusika käekirja ja omanäolise meloodiaandega mustanahaline muusik, kelle loodut on iseenda loomingulisust mängu pannes esitanud väga paljud teised muusikud. Teiselt poolt aga kvadraatsete rütmiskeemide ja lihtsalt rulluvate meloodiatega kohalikud rahva seas suust suhu ringelnud laulud.
Esmalt tundub see terav kontrast, kuid Tiit Paulus on leidnud ühendava võtme – õigem oleks ehk öelda suisa võtmed, sest ta seob ühte nii lustakusega kui ka tõsiduse kaudu. Thelonious Monk on tema kujutluses üks pisut huligaanne andekas tüüp, kes oskas pidada lugu heast naljast ja lõbusast elust. Umbes samal inimlikul moel nagu Tiit Pauluse kunagine naabrimees Vana Villem, kes alatasa jorutas oma viinapitside ja naerulaginate vahele noid Saaremaa-lugusid, mis kõlavad ka plaadil. Taolised tüübid annavad elule vürtsi. Kui muusika saab neist inspiratsiooni, siis ilmub ka helide vahele säde, mille kuulaja kohe ära tunneb. Vanale Villemile antakse plaadi alguses ja lõpus sõna. Ta pisut jorutab lauluviisi ja räägib mõned naerusuised naljad. Küllap on promillid sees.
Just see lihtne inimlik puude teeb Pauluse-Sooääre plaadi eriliselt nauditavaks. Tavaliselt lähenetakse jazzmuusika kullakaevandustele, et igihaljastele standardmeloodiatele erilise aupaklikkusega. Nagu lasuks muusikutel mitte õigus vaid suisa kohustus nende palade töötlemise kaudu näidata oma mina – pisut sarnasel moel nagu vanadest tuntud lugudest kumab läbi nende igihaljaste muusikatükkide autorite signatuur. Seda krampi Tiit Pauluse ja Jaak Sooääre plaadil ei ole.
Mingi hea mängulust hoopis on ning Sooäär, kelle enda salvestistel kuuleb tihti postmodernselt lühidat ja katkendlikku ütlemist, on siin teistsugune. On natukene Pauluse moodi, kelle kohta sobib kinnitada, et ta on musitseerimises jõudnud ladusa selguseni, orgaanilise helikoe ja sujuvalt kulgeva katkematu meloodiajooneni.
No, võib-olla on öeldu tähttähelt võtmine mõneti liialdus, ent kui selle kõrvaga kuulate Tiit Pauluse kitarrimängu, siis kuulete üsnagi palju sellist. See aitab ka mõista, mis selles muusikas ühendab, mis on ühisosa.

Valsikeerdude vahele saavad mõlemad kitarristid loos “Ma vaatan plaadist kiikriga” mängida oma jazzisoolod, kuigi nendeks hetkedeks loo algne iseloom muutub päris tublisti. Süldipidude laulukese seest ilmneb äkitselt ootamatuid iluhetki.
Monki kõige tuntum teema “Round Midnight” on mõtisklus, mitte uinutav vaid ärkvel, aegamisi kasvava pinge ja nivooga. Kitarristid vahetavad positsioone, üks saadab ja teine soleerib ning vastupidi. Nende käekirjad ühtivad niisuguse sujuvusega, et enamikel hetkedel ei teki tahtmist eristada kumb on kumb.
Valgre “Saaremaa valssi” koheldakse pisut sarnaselt Kiikrilooga. Tempomuutused muudavad loo iseloomu. Meloodiavariatsioonid viivad algsega võrreldes uutele radadele. Üks, mis iseloomulik kogu plaadile ja siin saab eriti lakooniliselt ja selgelt ilmneda, on soolode meloodilisus. Meloodia on oluline, seda kergitatakse pidevalt esile.
“In Walked Bud” algab ja jätkub funkilikult. Tiit Paulus saadab vilistades oma kitarrisoolot. See on eriti huvitav, justkui hüpe teistsugusesse kõlailma. Kui lennult võrrelda selle loo ja Monki “Nutty” vahel jäävat “Muhumaad”, siis on sarnasus ilmne. Esitus- ja tõlgenduslaad tõstavad need geograafiliselt ja stilistiliselt erinevad lood samasse paati. Seepärast ongi Monki-töötlusi jälgimisest huvitavam see, mida Paulus-Sooäär hakkavad peale kohalike viisidega. Näiteks vana lorilaul Sauna taga tiigi ääres” saab hetketi suisa abstraktse vormi. Et siis järgmisel hetkel peksta tolmu üles rehealuse tantsuloona. Võib-olla tõesti ei järgita ülearu tähelepanelikult jazzivormeleid ja puristid saavad veidi nina kirtsutada. Aga tunnetuse joon on pidev, plaadi hea tuju/optimismi meeleolu hästi välja peetud.
See teeb Sooääre-Pauluse ettevõtmise huvitavaks. Kahe kitarri kõlapilt (ei mingeid lisavidinaid ega elektroonikat) võib tunduda pikal kuulamisel üksluine, kuid rõõmsameelne lähenemine muusikale kompenseerib kõik.

1. Sassis peaga tüdrukud
2. Mysterioso
3. Ma vaatan paadist kiikriga
4. Round Midnight
5. Saaremaa valss
6. In Walked Bud
7. Muhumaa
8. Nutty
9. Sauna taga tiigi ääres
10. I Mean You
11. Mageniidi tee. Sõuksed asjad ja olemised