Tiit Paulus pälvis jazziauhinna

21. aprill 2015
Külli Haav

Eesti Jazziauhindade jagamisel pärjati Jazziedendaja tiitliga hinnatud õppejõud ja jazzmuusik Tiit Paulus. Vanameister peab oma elus kõige tähtsamaks muusikasse armumist ja leiab, et Eestis on hea noorte pealekasv. 

Muusikuga vestles Külli Haav.

Tiit Paulus, mis on Teie muusikuelus kõige tähtsam?

Nii ränk küsimus, et ma pean tõsiselt mõtlema. Muusikasse armumine oli see, mis mu elu muutis, siis tuli kõik juba iseenesest, edasi algas juhitamatu protsess.

Millised on olnud eredaimad hetked?

Neid on olnud nii palju, et ei mäletagi nimesid või seiku välja tuua. Alati, kui projekt on õnnestunud, on sellest hea meel olnud. Aga nagu ikka, leidus ka läbipõlemisi.

Muusikasse armumine oli kõige algus, selle järel tuli kõik iseenesest. See on see kõige parem tunne, edasi läheb kõik oma rada.

Eeskujud muusikas?

Kui olin teismeline, polnud muusika nii kättesaadav kui praegu. Ma armusin jatsmuusikasse, mida sai kuulata ainult raadiost, muud võimalust polnud. Mina olin kitarrimängija ja mu noorepõlveiidoliteks olid Wes Montgomery ja Jim Hall. Mingi eriline tõmme on mul alati olnud klaveri poole, kuigi ma seda ise ei mängi. Bill Evans jättis mu muusikamaitsesse pika ja kustumatu jälje.

Aga tänapäeva noored jazzmuusikud, mida neist arvate?

Suur pööre on toimunud seoses muusikaharidusega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Noori muusikuid on palju peale tulnud – just kuulasin Aleksander Paali. Fantastiline, ma pole sellist mahlast altsaksofoni tooni Eestis enne kuulnud. Ma teadsin teda juba paarkümmend aastat tagasi Narva ajast. Juba siis mõtlesin, et kas on tõesti võimalik, et keegi mängib niimoodi! Noortega on lood head, pealekasvu on ja muusika on elus.