Tim Hagans

03. veebruar 2003

Plaadid nagu see, aitavad pisikesi sammukesi astudes läbida neid pikki miile, mis lahutavad kuulajaid tulevikust.

Ameerika trompetist Tim Hagans kuulub sellesse jazzipõlvkonda, kes 70ndatel õppis mängima Miles Davise, Sly & The Family Stone ja Blood Sweat & Tears plaatide järgi. Tema loomingulise biograafia oluline osa on Malmös elatud aastad ja sealt ka tihe side rootsi ja taani jazziliikumsega ning nende kaudu ka euroopa jazziga.
Et euro- ja amero- viimasel ajal jazzis üha sagedamini suisa vastandlikult erinevad kipuvad olema, siis on nende kahe vahel osavalt pendeldav Hagans üpriski silmatorkav nähtus. Ta on mänginud rea kuulsuste bändides, on kokku puutunud traditsioonilise ja uuenduslikuga. Teiste seas on tema lavapartneriteks olnud ka Jazzkaarel aastaid tagasi musitseerinud John Abercrombie ja Marc Copland. Plaadifirmale Blue Note tehtud plaate on kriitika pidanud avangarditeadlikuks meinstriimiks.
Hagansi seni ehk kõige enam kõneainet pakkunud plaat «Animation Imagination» kirjeldub peaaegu sarnaselt sellega, mis kõlab Norbotteni Big Bandiga tehtud albumil «Future Miles» – elektroonilised gruuvid, kolme kümnendi tagune eksperimentaalne psühedeelne fusion-energia, mida vürtsitavad moodsad drum’n’bass-biidid. Ja plaadiümbriselgi räägib Hagans Milesist kui oma kõige suuremast vaimsest inspireerijast. «Mõnikord mõtleme, mida teinuks Miles praegu, kui ta oleks elus,» kirjutab Hagans, selgitades muusikat, mis siin kõlab ja otsib väljapääsu «avatud meelega inimesteni».
Avalugu «Fanfare for Miles» astub eksimatult alale, mida Miles asustas «Bitches Brew» päevil. «Kickass» aga suubub pärast minutilist pettesissejuhatus orkestrilt tänapäevastesse elektroonilistesse rütmirägastikesse. Selline on platvorm, millele toetub kõik muu, mis bigbändimuusikast juba tuttav. Rootslased mängivad energiaga ja kindlalt, särava kõla ja päris nauditavate soolodega. Mõnes mõttes nad tasakaalustavad Hagansi tulevikku tormavat nägemust ega lase tal söösta pilvede taha, hoides tema visiooni kogu aeg nägemisulatuses. Igal juhul on tegemist üpris õnnestunud sulamiprojektiga, mis küll ei ava päris uusi horisonte, kuid kahtlemata julgustab teisigi muidu traditsioonilist jazzirida ajavaid muusikuid proovima samu asju, mis kõlavad siin üldsegi mitte hirmutavalt.
«Concrete Hat» on ainus lugu, mis läbinisti võiks olla ultramoodsa biit-jazzi fännide maiuspala, ülejäänu kuulub aga pigem teatava huvitava vürtsiga modernjazzi sekka. Plaadid nagu see, aitavad pisikesi sammukesi astudes läbida neid pikki miile, mis lahutavad kuulajaid tulevikust.