Timo Lassy: „Hea muusika tunneb kohe ära.”

29. november 2009

Intervjuus tunnistab Timo Lassy, et teha hea muusikat, ei pea hakkama iga kord uuesti džässi leiutama. Talle ei meeldi sedasorti suhtumine, et ainus hea muusika on niisugune, mida keegi varem pole kuulnud.

Tänavu novembri alguses esitles Tampere Jazz Happeningil oma uut plaati „Round Two“ tunnustatud Soome saksofonimängija Timo Lassy. Lisaks oma bändile tegutseb ta mitmes nimekas kollektiivis nagu Five Corners Quintet ja U-Street All Stars, mis on tuntud ka rahvusvahelisel areenil. 2007. aastal andis ta välja oma debüütalbumi „The Soul & Jazz of Timo Lassy“, mis pälvis nii publiku kui ka kriitikute heakskiidu.

Helsingis plaadifirma Ricky-Tick alt ilmunud Lassy teine album „Round Two“ on retrohõnguline üllitis, kus kombineeritakse džässi kuldajastu kõlasid ladina rütmide ja souli intensiivsusega. Albumil mängib soome džässmuusikute paremik, muuhulgas Eestiski tuntud trompetist Jukka Eskola ning löökpillimängija Abdissa Assefa.
jazzkaar.ee ajakirjanikul Laura Pajul õnnestus Timo Lassyga vestelda festivali klubis peale uuele albumile pühendatud pressikonverentsi. Laura Paju uuris Timo Lassy käest, mis innustab teda muusikat looma ja kuidas valmis tema vastne kauamängiv.

Mis on sellel albumil uut võrreldes esimese plaadiga („The Soul & Jazz of Timo Lassy”)? Millises suunas on sinu muusika arenenud?
Seekord ma komponeerisin kõik lood ise. See on sada protsenti minu enda muusika. Selles mõttes on tegemist väga isikliku albumiga. Esimesel plaadi produtsendiks oli Teppo Mäkynen (mängib Timo Lassy bändis ka trumme – toim.), seekord võtsin ise suurema vastutuse. „Round Two” on minu enda komponeeritud, arranžeeritud ja osaliselt ka produtseeritud. Sain selle albumi tegemise käigus palju uusi kogemusi. Tegin esmakordselt koostööd lauljaga, kes kirjutas minu loole viisi ja sõnad.

„The More I Look at You feat. José James” on tõeline hitt. Kuidas kohtusite laulja José Jamesiga?
Mul on endal ka selle loo pärast väga hea meel. See on esimene vokaaliga lugu, mille ma olen salvestanud. José James on pärit New Yorgist, aga hetkel elab ta Londonis. Ta on aktiivselt tegutsenud nii Euroopas ja Jaapanis. Kohtusin temaga, kui töötasin koos Nicola Contega. Conte on Itaalia DJ ja produtsent, kes andis kaks aastat tagasi välja albumi „Rituals”. Nii minu kui ka Jose Jamesi lood on sellel albumil. Käisime selle albumiga seoses Jaapanis tuuril ja seal me tutvusimegi. Hiljem tahtsin hakata temaga enda albumi jaoks koostööd tegema, aga see ei olnud lihtne. José’l on tugev management, kellega tuli pidada rohkelt läbirääkimisi.

Kas sul õnnestus ta Soome meelitada?
Ma olin väga õnnelik, et ta oli just siis parajasti Euroopa turneel kui mina stuudios oma albumit lindistasin. See juhtus tänavu aprillis. Peale oma tuuri lõppu lendas ta Pariisist Helsinkisse, me veetsime ühe päeva stuudios ja pärast seda ta lendas tagasi New Yorki.

Lindistasite albumi kokku kolme päevaga. Kuidas see õnnestus, oli see sinu jaoks väljakutse?
See oli suhteliselt lihtne, kuna mul olid kõik need suurepärased muusikud, kellega olen aastaid erinevates projektides koos mänginud. Nad on parimad, keda on võimalik leida. Ei pea alustama algusest. Teadsin kohe, kes minu albumil mängivad ja seda pidasin ma ka albumit tehes silmas. Seega oli lihtsam ka lugusid kirjutada ja arranžeeringuid teha. Me salvestasime lood live’na, seega oli põhimõtteliselt 4-5 võtet iga loo jaoks. Kolm päeva proove, kolm päeva stuudios. Muidugi eelnes sellele palju tööd, et panna paika näiteks lugude vormid jne.

Kuidas sa oma lugusid komponeerid, kas sa eelistad töötada üksi või pead nõu oma bändikaaslastega?
Ma lindistan demoversioonid ise. Mängin klaverit ja saksofoni ning kasutan salvestamiseks ja töötlemiseks Pro Tools tarkvara, et teha lood enam-vähem selliseks, nagu nad kõlama peaksid. Seejärel mängin ma demosid ette bändiproovis, kust naasen koos bändikaaslaste kommentaaridega. Hiljem salvestan jälle uued versioonid ja nii see käib. Mulle on suureks abiks Teppo Mäkynen, kes pidevalt kommenteerib minu muusikalisi ideid ja aitab mind selles loomingu faasis väga palju. Võib öelda, et me töötame koos.

Komponeerimine kui selline on minu jaoks suhteliselt uus asi. Ma olen väga palju mänginud muusikuna erinevates koosseisudes. Kuid nüüd ma olen huvitatud pigem enda lugude tegemisest. Ma ikka veel õpin ja üritan aru saada, milline on minu jaoks kõige sobivam loomemeetod.

Kuidas on su uus plaat muusikalises mõttes erinev esimesest albumist?
Ma arvan, et see on džässilikum ja traditsioonilisem kui eelmine. Saundi poolest on uus album erinev, kuna see on salvestatud live’ina. Muusikalises mõttes on nad sarnased, kuigi esimesel plaadil oli rohkem Ladina-Ameerika mõjutusi. Kui varasemal albumil oli lugusid, mis olid tehtud eelkõige DJ-dele mängimiseks, siis uuel plaadil olen tahtnud teha eelkõige traditsioonilisemat džässi.

Sa oled öelnud, et sulle meeldib väga 1960ndate džäss. Kuid millised tänapäeva artistid sinu jaoks olulised on?
Kui aus olla, siis ma ei jälgi nii väga uue muusika suundi. Mul pole selle jaoks mahti, kuna pilli harjutamine ja mängudel käimine võtab palju aega ja energiat. Ma üritan oma asja teha nii hästi kui võimalik. Meil on väga hea raadiojaam Raadio Helsinki, kust tuleb uuemat indie muusikat, aga nad mängivad ka palju häid vanu asju. Plaadid, mida ma ise ostan, pärinevad minevikust. Võib-olla mind mõjutavad kohati tänapäeva popalbumid, hindan mõningiad Soome popartiste. Nu-jazz mind väga ei köida. Muidugi käin kontsertidel, aga ma ei usu, et need artistid mõjutaksid seda, mida ma ise teen.

Mulle meeldib väga Sharon Jones and the Dap-Kings Brooklynist. Olen paar korda neid laivis ka näinud. Sharon Jones oli 70ndatel James Browni bändis taustalaulja. See on üks uutest bändidest, mis kõlab väga huvitavalt ja millega ma end samastada võin. Tegemist on retroga, aga see kõlab värskelt. Väga funky ja soulful. Ma olen teatud mõttes vanamoodne, aga see vist on minu isiklik probleem (naerab).

Paljud artistid laenavad minevikust, selles pole tegelikult midagi uut…
Ma ei ütleks, et ma teen midagi uut. Et teha hea muusikat, ei pea hakkama iga kord uuesti džässi leiutama. Mulle ei meeldi sedasorti suhtumine, et ainus hea muusika on niisugune, mida keegi varem pole kuulnud. Ma ei leia selles mõtet, kuna tahan teha sellist muusikat, mida inimesed saaksid nautida. Ei pea õppima aastaid, et mõista džässi. Hea muusika tunneb kohe ära. Feeling on peamine. See on minu sõnum. Niisuguse suhtumise puhul on muidugi palju kriitikat, et see pole kunst, kui sa ei tee midagi uut. Kuid mina tahan teha kunstiliselt kõrgetasemelist muusikat, mida ka tavainimene saab mõista. Peaasi, et see gruuvib ja kõlab hästi. Muidugi võivad inimesed öelda, et midagi sellist on juba varem sada korda tehtud. Kuid miks mitte üritada seda teha seda omamoodi ja veelgi paremaks muuta. Tahan vanadest aegadest pärit muusikasse sügavuti kaevudes tuua see tunnetus tänapäeva džässi.

Mis inspireerib sind uut muusikat looma, on see sinu jaoks teatav harjumus või vajad sa spetsiaalset tunnet, et midagi teha? Mulle ei ole seda tunnet kogu aeg (naerab). Selle albumiga oli rutt taga. Ma ise panin endale tähtaja, et hakkaksin üldse midagi looma. Tundsin, et olen kuidagi laisaks muutunud. Kaks aastat peale esimese albumi ilmumist ei tegutsenud ma aktiivselt uue materjaliga, aga siis otsustasin, et ma pean hakkama uut muusikat tegema. Panin stuudio aja kinni ja teadsin, et sessioon on tulemas, seega ma lausa pidin midagi looma. Sedasorti tähtajad mõjuvad mulle hästi. Aga ma ei tahaks enam endale sellist koormat kaela. Kui ma nüüd peaksin hakkama muusikat kirjutama, teeksin seda igapäevaselt. Nii oleksid mõned ideed tagataskust võtta, kui nende jaoks aeg tuleb.

Minu jaoks on alati olnud raske leida nimesid instrumentaalpaladele, sest need on nii abstraktsed. Selle albumi jaoks oli mul olemas nimekiri võimalikest pealkirjadest, millest sain inspiratsiooni. Mul on sõpru, kes on väga head sõnade kirjutajad ja nad leiutasid minu jaoks terve rea häid pealkirju. Mõne looga tuli rohkem vaeva näha. Näiteks vokaaliga pala jaoks („The More I Look at You”) olid mul mõned teised ideed, kuid hiljem loobusin neist, kui José kirjutas uued sõnad. Mitmed pealkirjad olid minu jaoks tõeliselt inspireerivad, näiteks „Fooling Rosetta“. Võib-olla ei oleks ma pidanud sellest nii palju rääkima, see on minu väike saladus (naerab). Kuid see on üks võimalikest meetoditest, kuidas töötada.