Töökas unistaja: intervjuu Holger Marjamaaga

26. aprill 2013
Maarja Hindoalla

Jazzkaar annab igal aastal välja Noore Jazzitalendi Auhinna, mille eesmärk on tunnustada noort andekat muusikut, kes on saavutanud midagi märkimisväärset. Sel aastal pälvis auhinna 20-aastane Holger Marjamaa, kes andis hiljuti koos oma ansambliga Holger Marjamaa Chamber Ensemble välja albumi „Message/Serenade“. Juba käib töö Marjamaa Brothersi debüütalbumi kallal ning maikuus on noormehel kavas sõita USA-sse, et lindistada koos Kevin Walkeriga. Holgeri unistus on, et muusika tegemise rõõm ei kaoks temast iialgi. Holgerit küsitles Maarja Hindoalla.

Mida see auhind sulle tähendab?

Loomulikult tuli see üllatusena ja ma olen väga õnnelik, et mind laureaadiks valiti. Kindlasti tähendab see seda, et saan plaati salvestada. Eriline on see, et tegu on jazziauhinnaga. Ma olen varemgi saanud auhindu klassikalises muusikas, aga see aitab näidata, et olen mõlemas žanris midagi saavutanud. Igal juhul tulevad sellised asjad kasuks, eriti minuvanusele muusikule. Tegelikult vajavad noored väga palju tunnustust, tänu sellele saab oma erialaste asjadega edasi liikuda.

Mina tegin oma esimese etteaste Jazzkaarel 13-aastasena. Olen väga tänulik Anne Ermile, kes on andnud mulle väga palju võimalusi esineda nii Jazzkaarel kui ka väljaspool seda. Kindlasti tahan tänada neid muusikuid, kes on andnud mulle võimalusi endaga koos esineda – näiteks Raul Sööti ja Siim Aimlat. Mul on olnud väiksest peale palju võimalusi esineda koos väga heade muusikutega. Jazzmuusikute ringkond on Eestis nii väike, et me võimegi end üheks pereks nimetada.

 

Viimases intervjuus ütlesid sa, et oled valinud jazzitee. Kas see otsus on lõplik ja kindel?

Seda on minult küsitud juba viimased kümme aastat – loomulikult on mu arvamused vahepeal mitmeid kordi muutunud. Kuni üheksanda klassini olin kindel, et olen jazzmuusik. Aleksandra Juozapenaite juures klassikalist klaverit õppides olin aga üsna veendunud, et peale jääb klassikaline pool. Lõpuks aga valisin mõlemad ning tegelen nendega üsna võrdselt. 

 

Ja mis saab komponeerimisest?

Hetkel kirjutan soolotšellosonaati ja tahaks hakata kirjutama ka keelpillikvartetti. See on žanr, kus on enda ideede väljendamiseks päris palju võimalusi, ning minu generatsioonis on väga häid mängijaid, kes mõistavad mind kui heliloojat. Jazzi liinis kirjutame koos vennaga muusikat ansambli Marjamaa Brothers debüütalbumile – sellest tuleb omamoodi fusioni ja gospeli segu. Kasutame erinevad taktimõõte ja üritame vältida 4/4-taktimõõtu, sest see on lihtsalt igav. Veel ei oska öelda, millal album ilmub, aga sügiseks tahaks valmis saada.

 

Mis on su tulevikuplaanid?

Järgmisel aasta tahaksin minna välismaale õppima. Mulle on juba vastatud Rootsi Kuninglikust Akadeemiast ja Dublini Kuninglikust Akadeemiast, veel ootan vastust Pariisi Konservatooriumist ja Londoni Royal Academyst. 

Jätkan loomulikult klassika ja jazzi mõlemaga. Aga lähemas tulevikus, juba maikuus, lähen Ameerikasse Kevin Walkeri plaadi jaoks lindistama. Plaadi nimi on „Life upon a dream“ ning sellel mängivad sellised legendaarsed muusikud, nagu Dennis Chambers, Marcus Miller ja Dennis Chambers, keda ma olen väiksest peale kuulanud. Ma ikka veel seedin seda, et saan temaga koos lindistada.

 

Kuidas sa selle projektiga haakusid?

Neli aastat tagasi tuuritasin koos Lee Pearsoni ja Lonnie Liston Smithiga, kes on koos Kevin Walkeriga mänginud – nad on kõik omavahel sõbrad ning pärit samast Baltimore’i rajoonist. Lee ja Lonny rääkisid minust Kevinile ja andsid talle minu muusikat kuulata. Jäingi Kevinile nii silma, et ta helistas mulle ja ütles, et tahab mind oma plaadi jaoks lindistama. Ausalt öeldes tuli nagu ingel taevast alla. 

Ma mäletan seda hetke, kui ta helistas. Olin just käinud Estonias kontserti kuulamas ja pärast seda vaatasin, et mulle helistatakse salastatud numbrilt – see oli Kevin Walker. Ta rääkis mulle kogu jutu ära ja mu esimene küsimus oli: „Oota, kas päriselt?“ Ma ei suutnud üldse uskuda, miks just mina. Aga ma olen väga tänulik. 

 

Kas tahad pärast õpinguid Eestisse tagasi tulla?

Ma tahaksin mõnda aega välismaal olla. Pole välistatud, et tagasi tulen, sest kunagi hiljem tahaksin elada siin ja anda välismaal kontserte. Ma ei kujuta tegelikult ette, et elaksin pikki aastaid näiteks New Yorgis – see on minu jaoks liiga suur. Aga jällegi ei taha midagi välistada, sest iial ei tea, mida elu toob. Kui ma pean muusika pärast elama sellistes kohtades, kus mulle väga ei meeldi, siis ma teen seda.

 

Kus sa näed ennast kümne või kahekümne aasta pärast?

Loomulikult tahaksin jõuda maailma tippu, aga eelkõige näha ennast alati värske muusikuna – et kõik ideed oleksid värsked ja muusikategemise rõõm oleks alles. Paljudel on see tegelikult ununemas, sest kahjuks on raha elus toimetulekuks primaarne. Ma loodan, et saan teha seda, mida armastan. Ja kui muusika enam ei paku seda sädet, mis ma seda siis ikka teen. Samuti tahaksin väga anda duokontserdi kahel klaveril koos Chick Coreaga – see on üks minu unistusi.

 

Mida muusika sinu jaoks tähendab?

Muusika ja klaver on minu jaoks elu. Muusikas saan ma väljendada ilu ja absoluutselt kõike muudki. Ma ei taha muutuda muusikas kuivaks ega masinlikuks. Masinlikkust on maailmas tegelikult tohutult palju – kiireid ja väga tehnilisi mängijaid, kel pole südames mitte midagi, ainult tahtmine noodid maha mängida. Muusika peab olema elav ja esmane, alles siis tuleb inimene ise. Ennast ei tohi kunagi asetada muusikast kõrgemale. Kui ma lavale lähen, siis unustan alati iseenda ja mängin seda, mida tunnen ja tahan väljendada.

 

Kas sinu edu seisneb pigem raskes töös või õnnelikes juhustes?

Ma olen alati olnud unistaja. Unistan väga palju ja paljud neist unistustest on tõeks saanud. Aga unistamine tähendabki tegelikult tööd oma unistuse nimel. Näiteks muusikakeskkoolis oli tavaline, et läksin harjutama hommikul kell kaheksa ja lõpetasin õhtul kell kümme. Ma nägin harjutamist isegi unes. Ma usun sellesse, et peab unistama, aga number üks on alati töö. 

 

Mida sa ütleksid teistele noortele jazzmuusikutele?

Hard work pays off. Nii see tõesti on.