Toivo Unt: „Oluline on see, mida Sul on öelda!“

21. september 2018
Ave Tölpt

Kohtun Toivo Undiga Rahvusooper Estonia tagumises alas, et vestelda Baltic Jazz Triost, klassikalise muusika ja jazzi ühendamisest ning muusikast üleüldiselt. Intervjuu kulgeb märkamatult kiiresti ja rääkimiseks on ainest meeletult. Toivo Unt on hindamatu bassist nii Rahvusooper Estonias kui ka eri koosseisudes nii siin kui ka rahvusvahelisel tasemel, ta õpetab mitmes koolis ja on pälvinud jazziedendaja tiitli. Kevadel ilmus Baltic Jazz Trio teine album „Centenary“, millel kõlavad Dainius Pulauskase palad, Arvo Pärdi „Für Alina“, Mikalojus Konstantinas Čiurlionise (1875–1911) prelüüdid ja Pēteris Vasksi „Viatore“ – kõik improvisatsioonilises võtmes. Unt on tõeline korüfee, vapustav muusik ja hea vestluskaaslane.

 

Undiga vestles Ave Tölpt.

 

Mul on suur au intervjueerida üht parimat bassimängijat Eestis! Oled olnud laval 50 aastat. Kuidas selle aja enda jaoks kokku võtaksid?
50 aastat laval – see on üks suur õnn ja rõõm! Viitkümmet aastat professionaalses muusikas võib lugeda sellest ajast, kui tulin 1966. aastal Otsa kooli – olin siis 15aastane. Minu head kallid sõbrad Saarsalu jt on väga täpselt selle daatumi paika pannud, aga mina küll seda nii täpselt öelda ei oska. On need siis mängimised restoranides või esinemine varietees veel enne teatrit, aga see pikk aeg on andnud mulle võimaluse kohtuda tohutult paljude suurte muusikutega. See ongi see, mis selle elu ilusaks ja õnnelikus teeb, eriti nooremana – on olnud võimalus mängida endast paremate muusikutega ning see on väga tõsine ja palju suurem kool kui akadeemiline kool. Neid ei saagi võrrelda.

 

Ühelt poolt mängid Sa orkestris ja teiselt poolt oled nn peavoolu kontrabassimängija. Kas need kaks rolli eristuvad teineteisest või hoopis täiendavad teineteist?
Vaatamata ametlikule tööle olen ennast eelkõige pidanud jazzmuusikuks. Loomulikult olen ma elus mänginud absoluutselt kõike, polkast rokini. Praegu, õpetades Otsa koolis Eesti muusika ajalugu, millest pool on levimuusika ajalugu, olen oma noortele sõpradele öelnud, et ei maksa ära põlata mitte ühtegi asja, sest need kõik täiendavad üksteist. Ei ole nii, et see on nüüd kehv muusika. Küsimus ei ole kunagi selles, mida teha, vaid eelkõige kuidas teha. Professionaalsel tasemel tehtud asju tuleb aktsepteerida, muidugi on see väga lai mõiste. Kui miski oli vanasti väga heal tasemel tehtud, öeldi, et see on asi, mille eest makstakse dollareid. Tänapäeval on see devalveerunud, dollareid makstakse nii või teisti. Oluline on küsimus miks – miks ma seda teen ja mida on mul öelda. Aeg on kõvasti muutunud, on olemas ka loomulik konkurents. Kõik on väga aus, maksab ainult sinu nimi.

 

Millises riigis esinemine on Sulle isiklikult kõige suurema mulje jätnud?
Peale Jazzkaare muidugi? (naerab)

 

Loomulikult!
Tõsiselt! Minu jaoks on Jazzkaar mänginud väga olulist rolli. Ma mäletan väga hästi Jazzkaare algust 1989. aastal linnahalli väikeses saalis. Mul oli 90ndatel võimalus esineda igal Jazzkaare festivalil väga erinevates ja rahvusvahelistes koosseisudes, see oli ääretult huvitav aeg! Olen tõesti võtnud osa ka igasugustest festivalidest, nagu Toronto Downtown Jazz ja Belgian Jazz, aga 15 aastat Pori Jazzi, kus ma olin lepinguline artist – see oli meeletu praktika ja ülisuur võimalus mängida koos mustmiljoni maailma tippartistiga. Mustmiljon on palju öeldud, vähemalt miljoniga küll! Need kaks festivali (toim: Jazzkaar ja Pori Jazz) on minu elu kõige rohkem mõjutanud.

 

Sa oled pikalt ka ise jazzfestivali korraldanud – Nõmme Jazzi. Oled olnud ühtaegu muusik ja muusikafestivali korraldaja. Kuidas kirjeldad seda aega oma elus?
Nõmme Jazzi idee tekkiski tegelikult Pori Jazzist. Mina kui padunõmmekas pean seda linnaks, mitte linnaosaks, ja tollal kõik toetasid seda. Muusikuna mängisin ise ka ühes või teises projektis kaasa, aga tegelikult ei tasuks muusikuna festivali tehes asja ise torkida. Mõtlemine on siis teistsugune: peab nägema kogu üldist visiooni ja vastama tuhandetele pisikestele olmeküsimustele. Enda panus muusikuna on ääretult keeruline. Pidasin kinni mõttest, et mina küll teen, aga las teised naudivad.

 

Eesti on väga Tallinna-keskne, rääkisime enne intervjuud ka Sillamäest. Kuidas võiks jazzi või muusikaõpetust kogu Eestis edasi viia?
Seoses Baltic Trioga olen püüdnud saada ülevaadet, mis toimub ka Lätis ja Leedus. Kui nüüd kolme riiki võrrelda, siis Eestis on olukord ikka päris hea. Kui päris Eesti-keskseks muutuda ja oma jazzartisti teed meenutada ning rääkida Eesti jazzist, siis nii palju võimalusi jazzmuusika mängimiseks ei olegi varem olnud. Terve Eesti elu on sisuliselt Tallinna-keskne. Ja meil on selline klubi nagu Philly Joe’s! Ahvenale ja Tärnile peaks vähemalt kuuemeetrise kipskuju keset Vabaduse platsi looma (naerame – A. T.) või las Kangro paneb lahe peale Kalevipoja asemele nemad ning muidugi ka Anne, kes võiks neid ohjata! See oleks võimas! Kui nii suurt ei saa, võiks midagi väiksemat olla, aga midagi peaks igal juhul olema.

 

Me oleme nagu jazziriik, mis ühendab kõiki!
Aga olemegi tegelikult! Ja kui palju me unistasime kunagi sellisest klubist, aga siis mindi makimuusika teed. Sai avatud Tallinna Jazziklubi, aga see ei õnnestunud. Praegu, kui sa lähed juba Philly uksest sisse ja trepist alla, siis on täielik jazz! Tänapäevane jazzi mõiste on muidugi väga lai. Aga just see õhkkond. Kui see oleks olnud 25–30 aastat tagasi, oleks see olnud muidugi paksult suitsu täis. See on absoluutselt õige koht! Mul on elus õnnestunud mitu kontserti mängida ka New Yorgi Blue Note’is. Seal on muidugi teistmoodi, aga ma ütleksin, et Philly Joe’s on kihvtim. Poisid, pange edasi! Ja eesti muusikud, kes on vähegi tegijad, ning eriti noored – pange ikka neile õlg alla.

 

Räägime jazzi arengust ja liikide segunemisest. Mulle väga meeldis Sinu algatatud jazzballett, jazzooperit on esitatud. Kas tantsuliikide, klassikalise muusika ja improvisatsiooni ühinemine on jazzi uus suund, mida võiks veel kokku panna?
Minu meelest võib jazzi puhul kõike kokku panna, kuigi see on ääretult delikaatne teema. Näiteks balleti kui visuaalse kunsti puhul asi on veidi lihtsam. Seal ei pea muusikalises mõttes eriti palju midagi muutma. Estonia teatris etenduv ballett „Tramm nimega iha“ on super näide, kuidas kaasaegne klassikaline helilooja on kasutanud jazzi ning see väike koosseis on müstiliselt hästi orkestreeritud ja vaatamata oma dissonantsidele kõlab jube hästi! Aga selle, mida mina olen Estonias teinud, idee algas sai alguse nii, et ma tahtsin seda Sillamäe Jazz Time festivalil kasutada. Nii sündisid jazzballetid, esimene inglise-soome koreograafi Russell Adamsoniga Duke Ellingtoni muusikale ja viimane Dainius Pulauskase muusikale, koreograafideks Triinu ja Sergei Upkin

 

Kas on veel midagi harukordset, mida võiks omavahel ühendada?
Mulle on ooper ikka väga hingelähedane. Kogu see repertuaar, mis siin käib, v.a. päris vana aja operetid. Näiteks Siim Aimla on fantastiline arranžeerija. Siim tegi eelmise aasta Saaremaa ooperipäevadel „Carmenile“ muinasjutulised sätted. Mulle oli tähtis, et jääks alles improvisatsioonilisus, et see sama aariakene mahuks ära A4-lehekülje peale. See eeldab loo väga head tundmist. Mitte isegi partituuriliselt, vaid muusikaliselt eri variante. Teine oht on see, et kui eri variante tohutult kuulata, siis jäädki selle külge. Loomulikult ei saa me ooperilauljatelt nõuda improvisatsiooni, küll aga seda, et nad teeksid täpselt sama, mida teevad, aga oleksid natuke paindlikumad. Saatebänd ehk kvartetipool on see, kes teeb jazzi. Üleüldse on klassikaline ja levimuusika kaks eri maailma nii filosoofiliselt kui ka muusikatunnetuslikult. 80. aastate keskel tekkis mul idee, et ükskõik millisest Verdi ooperist võiks teha rokkooperi – isegi partituuri poleks vaja muuta. Aga see muutuks primitiivseks – me oleme küllalt kuulnud klassikalist muusikat, kuhu on tümps taha pandud.

 

Baltic Jazz Trio viimasel albumil „Centenary” on klassikalist heliloojat Pärti meie naaberriikide samas skaalas olevate heliloojate kõrval esitatud jazzivormis.
Kui Pärdist laiemalt filosofeerida … Me kasutame tema vaimu, meile on geenius ju taeva poolt antud! Nüüd, kui me teeme sajandi värki, panime ikkagi Pärdi sisse. Ma olen kindel, et ta pole ise seda kuulnud. Kui me seda Riias lindistasime, siis ma ohjasin hoolega oma kahte sõpra, et nad stiilis püsiks.

 

Kuidas on Läti ja Leedu heliloojate loomingu improviseerimisega?
Vasks (Pēteris Vasks – A. T.), kes on Lätis sama populaarne nagu meil Pärt, oli positiivsus ise, et tema lugu on aluseks võetud. Aga tulles tagasi Eesti juurde, siis Olku ehk Ehala (Olav Ehala – A. T.) – vana lapsepõlvesõber ja lähedane inimene – muusikat ei ole ka eriti võimalik muuta. Omapärast ja isikupärast harmooniat ei saa muuta ning me otsustasime, et teeme selle nii sirgelt, nagu see on.

 

Kui palju klassikaline muusika jazzivõtmes muutub? Mida annab improvisatsioon klassikalisele muusikale juurde?
Ma ei ütleks, et ta midagi juurde annaks. Klassikaline muusika on iseenesest täiuslik! Muusikafilosoofiline lõhe klassikute ja eriti jazzmuusikute vahel … seal on ka selline sotsiaalne ühiskondlik suhtumine hoopis teine. Mäletan kui kord tuli fila (tolleaegne ENSV Filharmoonia, praegune Eesti Kontsert – A. T.) trepi peal mulle Gustav Ernesaks vastu ja ütles põlgusega, et teiesuguste karvaste röökimise ja müra tekitamise pärast on Eesti kultuur … See on suhtumise küsimus. Maestro Eri Klasis oli näiteks kaduma läinud fantastiline jazzmuusik, väga hea hääl ja laulja. Ka tema irvitas vahel selle asja üle. Viimastel aastatel on juba uus põlvkond ja neil noortel, kes on siia tulnud, on asjadest hoopis teine arusaam. Ma olen Eesti noore jazzi üle väga uhke! Tänapäeval ei ole näiteks harjutamine üldse jututeema. Harjutatakse täpselt nii palju kui vaja, see ei ole afišeeritav. Klassikalises muusikas on võimalik oma keskpäraseid andeid ära peita, jazzmuusikas ei ole see võimalik. Praegu on orkestris ka näiteks 15 rahvust. Need noored klassikud on ise studeerinud ka jazzmuusikat. Näiteks üks Austraalia trummimängija, kes on lõpetanud tohutud akadeemiad, õppis ühe aasta jazzi juurde. Nemad juba vaatavad klassikalise muusika peale teistmoodi ja see võimaldab ka teistmoodi muusikat kuulata ning sellest aru saada. Üks näide veel on Andres Mustonen, keda ma absoluutselt naudin! Piirid laienevad.

 

Kas ühel hetkel ei pruugigi konkreetseid piire olla?
Kui vaatame tänapäeva Põhjamaade jazzi ja üldse jazzi, siis see kõik on klassikalise põhjaga. Tuleme tagasi Eestisse – meil on Kristjan Randalu, kes on klassikalise põhjaga. Enne oli eristatav, kes on klassikaline pianist ja jazzpianist – viimane piirdus üldklaveriharidusega või oli lihtsalt keyboard’i mängija –, aga tõelised pianistid on ikkagi klassikalise haridusega. Mul on siiralt hea meel Holgeri (Holger Marjamaa – A. T.) üle, kui oli küsimus, kas on mõtet teha akadeemia klassikaline kursus – igal juhul! Just siit saab põhja alla ja lihtsam on edasi minna. Küsimus ei ole tehnikas, vaid ka mõtlemises. Mis täiesti pahviks võtab, on see, et akadeemia lõpetanud klassikud tulevad Otsa kooli jazzi õppima. Ma ei ole otseselt põhjust küsinud, aga need on intelligentsed inimesed, kes tahavad oma silmaringi natuke rohkem avardada. On tuhat nüanssi, mida see ka klassikalistele muusikutele juurde annab. On see nüüd jazz või improvisatsioon, mis sunnib teistmoodi mõtlema, kuulama ja suhtuma sellesse muusikasse ning olema natuke rohkem aus …

 

Tulles tagasi Baltic Jazz Trio juurde, kas on veel mõtteid Eesti heliloojate loomingut kasutada? Kuidas edasi?
Asja pooleli me ei jäta! Meil trios on oma „Mozart“ olemas – Pulauskas (Dainius Pulauskas – A. T.) on Leedus ikka väga popp helilooja. Aga just tahaks teha selliseid uusi noori heliloojaid. Loomulikult on see väga subjektiivne, aga meil ei ole kunagi olnud vaidlusi repertuaari üle. Soovime teha asja, mis kõlaks just selles koosseisus ja selle trioga. Nüüd saab suur saja aasta juubel mööda ja saab jälle hakata helgemaks minema.

 

Baltic Trio sündis Pariisis 2008. Kas oli ka enne seda mõtteid tihedamaks koostööks Baltimaade vahel?
Me olime ka varem kokku saanud, Māris Briežkaln on tõesti vana hea sõber. Enne seda mängisin Baltic Quartetis, kus olid esindatud Rootsi, Taani, Soome ja Eesti. Nendega tegime mitu tiiru Skandinaaviale peale. Trioga oleme asja sisulise poole peale kõvasti mõelnud, et mis on idee ja kontseptsioon, sest selliseid triosid on mustmiljon. See, mida meie poisid teevad, on lust! Kas või viimane šedööver, Ahvena trio – nutt tuleb peale, kui hea see on! Jazzmuusiku elus on ka eri etapid, pärast noorena ragistamist on asjade sügavamalt võtmise aeg. Loomulikult on ka palju kompromisse, aga püüad just selle sügavusega. Need väärtused on muutunud, aga sära peab olema. Püüad asja vähem, aga enda jaoks rohkem mõtestada ja sisemiselt läbi lasta. Ei püüa igat pisikest kontserti.

 

Nimestik Sinu kaasartistidest nii siin kui ka välismaal on muljetavaldav. On Sul unistus, kellega veel koos või kus musitseerida?
See teema on tegelikult kahjuks natuke devalveerunud. Näiteks, keda sa tahaksid näha Jazzkaarel superesinejatest, kes see on? Ma arvan, et isegi Anne (Anne Erm – A. T.) ei tea seda. Tänasel päeval kahjuks ei ole enam sellist artisti, et võpatus on sees ja lähen torman pileti järele. Muusika on kättesaadav internetis. Arvutitel ja autodel pole isegi plaadimängijaid, raamatupoodides pole saba plaatide järgi. Vähemalt vinüül on tagasi tulnud, aga see on ka ainult riigi küsimus. Teisest küljest on fantastiline, kõigil on vabadus tegutseda!

 

Mis on Balti riikide 100. sünniaastapäeva puhul Sinu soov Baltimaade jazzmuusikale?
Eriti noorem põlvkond võiks olla kursis sellega, mis toimub ka Lätis ja Leedus. Sellel on palju põhjuseid, kõigepealt muusikaline – see rikastab. Teiseks oled selles asjas sees. Tingimata ei pea tekkima segakampu, aga see annab võimaluse ka oma koosseisuga rohkem esineda. Heikko Remmelit tuntakse Baltimaades juba väga hästi, see tähendab, et kui ta näiteks pakub mõne Leedu või Läti festivalil välja omanimelise kamba, siis ta saab selle, sest teda tuntakse juba. Tore on ju olla siin Eestis väga edukas, see on saavutatav (eriti nooremas eas), aga kuidas on lood mujal? Kerge suhtumine on siin, aga katsugu Lätis ja Leedus läbi lüüa. Sa pead selleks ülikõva vend olema! Koostöö peaks olema palju tihedam, ka siis, kui siia satub mõni lätlane või leedulane. See on ka üks trio eesmärke – ühendada! Peab propageerima Eesti, Läti ja Leedu muusikat nendes riikides.

 

Jõudu ja edu! Ootan väga kontserti!

 

BALTIC JAZZ TRIO
29. septembril Kumu auditooriumis

Koosseis:
Dainius Pulauskas – klaver
Toivo Unt – bass
Maris Briežkalns – trummid