Ansambel Tolmunud Mesipuu esitab rifipõhist omaloomingulist instrumentaalmuusikat, mis mõjub ohjeldamatu, käreda psühhedeelse jämmina ja viib mõtted hipiaja raskemale rockile, sellisele, millest sündis hard rock.
Ansambel Tolmunud Mesipuu (Ander Roots kitarril, Heiki Lepist bassil ja Lauri Pajos trummidel) esitab rifipõhist omaloomingulist instrumentaalmuusikat, mis mõjub ohjeldamatu, käreda psühhedeelse jämmina ja viib mõtted hipiaja raskemale rockile, sellisele, millest sündis hard rock. Bändi seismiline helimüür toob meelde Jimi Hendrixi (eelkõige kontsertvõtete) orgastilise ekstaasi, kuid kuna aasta on 2010, leiab Tolmunud Mesipuu muusikas ka värskemaid, pindmisi kihte, olgu neiks grunge, drone või stoner rock. Trio muusika on meelega monotoonne ja sellisena ka mõjuv, ehkki mingi aja möödudes hakkab kõrv igatsema uusi värve ja kõlasid. Teame gregooriuse laulu, Steve Reichi, regilaulu või elektroonilise tantsumuusika põhjal, et teatud monotoonsus ja monokroomsus võib anda muusikale suure sisendusjõu ja peaaegu maagilise toime, kuid vaid juhul, kui sellesse lisatakse väikeste annustena uut, värsket “informatsiooni”. Tolmunud Mesipuu madalas registris ja aeglaselt tammuvad lood võidaksid kindlasti, kui nende faktuuris ja vormis leaks aset rohkem “sündmusi”, mis pakuvad omakorda uusi muusikalisi “elamusi” (seda kinnitab lugu “Rubiini tõsilihastumine”, kus on ootamatusi ja huumorit). Siiski, ka oma praegusel kujul teeb kolmik eesti muusika kontekstis uut ja põnevat muusikat. Ansambli toores ja elementaarne kõla laseb aimata, et bänd võiks eriti võimsalt mõjuda kontserdil.
Joosep Sanga arvustus on ilmunud ajakirjas Muusika