Tommy Smithi ja Brian Kellocki kadunud maailm

01. detsember 2014
Siim Männik

Maailmaklassi šoti muusikud saksofonist Tommy Smith ja pianist Brian Kellock tõid Jõulujazzi esimesel lumisel laupäeval endaga KUMU täissaalile huvitava valiku karget ja puhast jazziklassikat.

Jõulujazzi raames Eestis kolm kontserti andnud duol ei õnnestunud publikut oma professionaalsusega üllatada – see oli niigi teada. Jazziajakirjanik Dan McClenaghan märgib Smithi ja Kellocki värske plaadi “Whispering Of The Stars” arvustuses, et ehkki Smith on ilmselt tuntud peamiselt šoti rahvusliku jazzorkestri asutaja ja dirigendina, on tegu ka “tapvalt hea saksofonimängijaga” (a killer saxophonist), ning leiab, et Smith oleks olnud mees õigel kohal isegi Duke Ellingtoni ansamblis. Võrdlusest jazzimaailma kõige-kõige suurematega ei pääse ka Anne Erm, kes tõdeb pärast kontserti, et sellise etteaste publikus oleks ka Stan Getz end hästi tundnud. 

 

Smith ja Kellock ei räägi oma jõululugu meile tänapäeval tuntud aastalõpu tervitamise sümbolitega. See on jutustus ühest hoopis teisest, tänaseks kadunud maailmast. Aeglaselt, kuid kindlameelselt voolab nende muusika eelmise sajandi algusest sajandi keskpaiga poole. Vincent Youmansi “I Want to Be Happy” 1925. aasta muusikalist “No, No, Nanette” juhatab sisse Hoagy Carmichaeli 1929. aasta “Stardusti” – ühe 20. sajandil enam salvestatud pala.

 

Hüpe kümme aastat ajas edasi ja Smith-Kellock võtavad ette esimesena kuldplaadiks tunnistatud, 1.2 miljonit koopiat müünud ja Oscarile kandideerinud “Chattanooga Choo Choo”, mille muusika kirjutas Harry Warren 1941. aastal ja mille mängis kuulsaks Glenn Miller. Choo-choo rongiromantikale sekundeerib “The Surrey With The Fringe on Top” 1943. aasta muusikalist “Oklahoma!” – lugu noormehest, kes neidu uhke hobukaarikuga sõitma lubab viia. 

 

Ees ootab “The Single Petal of a Rose” aastast 1955. See üksik õieleht on osa “Queen’s Suite’ist”, mille Duke Ellington Elizabeth II-le kirjutas. Algselt valmistati vaid üks, kuninglikku paleesse saadetud plaat ning see toodi avalikkuse ette alles pärast Ellingtoni surma. 

 

Tasakaaluks klassikale ja jazzistandarditele on selle kontserdi märksõna Michel Legrand, kes on tõenäoliselt pävinud enim tähelepanu filmimuusikaga. Umbes kahesaja (!) filmi hulka, kus tema muusikat on kasutatud, kuuluvad näiteks “Cherbourg’i vihmavarjud” ja “Thomas Crowni afäär”, millest viimase eest on Legrand ka Oscari pälvinud. Ometi ei kostita Smith ja Kellock meid külmal talveõhtul KUMUs Legrandi sooja hittlooga “Windmills of Your Mind“, vaid jahedamate igatsusi täis paladega “The Summer Knows” ja “You Must Believe in Spring”.

 

Kontserdi lõppedes ütleb Smith, et jazz on väljasuremisohus liik, millele iga kuulaja uut elujõudu annab. Hoides seda muusikat elus, hoiab Smith tegelikult tulevaste põlvede jaoks alles üht puhast ja romantilist kadunud maailma, mis need lood sünnitas ja mis veel ainult neis eksisteerib. Või kas see on üldse kunagi olemas olnud? Tegelikult pole sel ju mingit tähtsust, niikaua kui jätkub Smithi ja Kellocki suguseid mehi, kes meid sinna ikka ja jälle tagasi oskavad viia.

 

 

Tommy Smith ja Brian Kellock 29. novembril 2014 KUMU auditooriumis

 

Tommy Smith – tenorsaksofon

Brian Kellock – klaver