Tõnis Mägi + Politsei- orkester

23. november 2008

Tõnis Mägi laulab jazzi. Õigem oleks öelda, et kuulame, kuidas rocklaulja Mägi laulab bigbändi saatel. Ta ei ole jazzi varem laulnud ega teeskle ka siin, et on. Tema on ikka Tõnis Mägi ja laulab nagu ta ise.

Juubelikingitus. Sellisena võib tõlgendada plaadiümbrisel nappe luuleridu, mille pealkirjaks laulja pannud “Juubeli kingituks”… tuks… tuks. See on muidugi üllatus, et Tõnis Mägi endale seekord niisuguse saatebändi valis. Või valisid nemad teda?

Aastakümneid on rockmuusikud pisut kadedalt piielnud jazzikolleegide tegemisi. Isegi mõiste “bänd” tuli selles žanris käibele põhjusel, et anda oma tegevusele pisutki enam väärikust, mida jazzmuusikutel kaheldamatult oli. Biitlid said kuulsaks kui “grupp”, lõpetasid aga juba “bändina”.

Pole siiski vaja ajalooloenguid, on niigi selge, et Tõnis Mägi sünnipäevaplaat bigbändiga on midagi etemat kui lihtsalt koos mõne rockipundiga tehtu. Sümfonistidega esinemiseks tulnuks aga selga tõmmata frakk ja ehk isegi lipsuga ennast puua. Ebamugav. Pealegi on bigbändiga salvestanud ju nii Rod Stewart, Björk, Brian Ferry kui ka paljud teised staarid.

Uus plaat veenab, et see oli õige valik, mis võimaldas Tõnis Mägil olla ta ise nii rocklauliku kui mõtliku trubaduurina. Samas jäi oma liistude juurde ka Politseiorkester, mis varemgi popparitega edukaid koostööprojekte teinud. Tundub, et erilisi kompromisse ei pidanud antud juhtumil tegema kumbki pool.

Olgugi et albumi ümbrisekujundus tahaks justkui rõhutada Tõnis Mägi kahe (erineva) näo sümbooolikat ning ka plaadi pealkiri kätkeb esimese assotsiatsioonina vastanduvaid kujundeid, ei saa seda muusikale päriselt üle kanda. Oma olemuselt on tulemus homogeensem kui välisel vaatlusel tundub.

Viimase paari aastakümne Tõnis Mägi on olnud pisut nagu pendeldaja mees või tuules loperdav lipp. Laulva revolutsiooni kangelasest muutus ta üleöö liighiliseks pagulaseks, olles enne seda jõudnud nautida ka üleliidulise mastaabiga popkuulsuse elu. Tema usku on jagunud nii kristlikele sektidele kui mõnele teisele maailma mõtteviisile; näib, et on olnud tema kunstnikuelus ka kõhklushetki näitlejarolli ning muusika kutse vahel. Lisaks kõigele on Mägi otsinud mööda muusikaid uideldes oma õiget heli – küll noorte biidimeistritega koos, küll orkestrite ees, küll üksi ja kaksi esinedes, küll Ultima Thulel külas käies, küll rahvamuusika juurikaid sikutades ja oma plaadilemmikuid jäljendades. Ja ta on alustanud mitmeid uusi eluringe oma väikeste lastega koos maailma üle rõõmustades, järjest uusi ja uusi laule püüdes teha, mis kirjeldavad tema seisundit maailmas. Tõsiselt.

Kirju on olnud Tõnis Mägi tegevus. Üpris kirju. Kuid päriselt oma tasakaalu ja rahu pole ta vist veel leidnud. Muusika järgi saab sellest aru.

Eks ole omamoodi sõnumitooja ka juubeliplaat, mis ühe silmaga kiikab laulja rockiminevikku ja teisega kompab praeguse olemuse ning maailmatunnetuse kontuure. Unustamata nii meelelahutust kui kunsti, nii naeratust kui tõsidust.

Kogu plaat on tunnijagu muusikat paariminutiliste instrumentaalpalade “Kiik” ja Kirik” vahel. Need mõlemad on kui niisugused hetked, mil muusik vaatab üksi mängides endasse, olgu siis klaveri või harmooniumi juures… Või kuulates, kuidas seda hetke elustavad puhkpillid. Kiik on rahvatoonis ja Kirik pärit härrastekultuurist. Tammsaare kujunditeks olid mats ja vurle. Kõik muu paikneb üsna maiselt kahe punkti vahel. Kiigesti kirikuni, trepil kahe kultuuritasandi vahel. Ja olgu öeldud, et üsnagi elutervel ja rõõmsal moel.

Ülo Mälgandi poolt orkestrile seatud vana “Rong” on ilmekalt narratiivne lugu, millel selgesti aimatav sugulus funk’i ja diskoga. Tõnis Mägi meenutab “kaaslasi häid”, kellest “lõputa teed” teda eemale viivad. Üllatav, et tema hääles on üksikuid iroonilise varjundiga noote. Võinuks ju ka ilma, aga see pidi olema tema enda teadlik valik. Üsna plaadi lõpuosas võib kuulajani jõuda tõdemus, mis tegelikult põhineb oletusel, et laulja peidab aeg-ajalt lauludes esiplaanile trügiva iroonia taha seesmist hirmu näida sentimentaalne või nostalgiline. Kuuekümnesena võivad paljud inimesed endale lubada taandumist soojade mälestuste turvatsoonidesse või teatavat tundelisust, mille peale noored muigavad. Ent kui sellega kaasnevad elutargad üldistused, ei pane keegi pahaks. Tõnis Mägi siin ikka veel veel liikumises. Ei taha näida vana, on tundelisuse suhtes ettevaatlik, poetab tarkuseteri veidi kõheldes ega vaata päriselt otse peeglisse vaid pisut mööda, kui oma irooniamängudega petteliigutusi teeb.

Ja samas on temas mingit terviklikku olemist ja eluaegse esineja kindlust muusikas. Ta mõjub veenvalt, tema hääl on tuttav kui kaubamärk. Tõnis Mägi on ka koos jätsiva orkestriga esinedes ikka Tõnis Mägi, kes ei püüagi ennast jazzlauljaks kujutleda ega häälekeerdusid teistsuguseks kujundada. Tulemus toimib.

Just funk on Tõnise ühendussillaks jazziga. Oma poplauljaelus kuulutas ta kiindumust musta popmuusikasse, mis siinmail polnud kõige tavalisem. Tuline funk ja emotsionaalne soul. Tuline rütm tema püsitu loomusega sobis. Et Tõnis Mägis jazziplaat seda arvestab, on igati loomulik. Taolisele osale minevikust osutab ka ansambli Music Seif repertuaaris olnud “Gordioni sõlmed”, üks vähestest lugudest plaadil, mis pole Mägi enda kirjutatud. Hard rock’ist on Tauno Aintsi seades saanud vodevillihõnguga funk-klassika-jazz’i sulam. Tõnis Mägi hääles kõlab 80ndatest tuntud ekstaasijoovastust ja elupõletavat rõõmu, mida pole kuuldud juba mõnda aega. Niisugune on lihast ja luust elus Mägi. Ta on ajakohastanud teksti, toonud sisse Oja Petsi ja Juure ning pilasõnutseb muusikakultuuri ja isamaalisuse ümber.

“Kännud” on hea hooga svingiv bigbändilugu. Mägi laulab nagu rockimees laulma peab. Selline kombinatsioon töötab – optimismi süstiv energianivoo on sama nii orkestril kui lauljal.

“Tiivad” pakub mõtiskluse kaunilt lendleva trompetisoologa Jaak Oserovilt ja Tauno Aintsi kena seadega pehme tooniga puupuhkpillidele. Tõnis Mägi on siin lõpuks ometi visanud seljast irooniaraudrüü, kaitsva klounikostüümi ning on siiralt soe, armastusväärselt inimlik ja lihtne. Tõsiselt lauldud on ka “Muulil”. Kaunis olustikupildike, mis sööstab läbi aja, inimlike muutumiste ja suhete ning mida Mägi laulab kütkestava pühendumisega. Laulu ümbritsev helikeskkond on väärikalt kultuurne ja kaunis.

Siim Aimla seades “Kunstniku elu” on põletava rütmiga, tuline elujaatav funk. Toomas Tauli kirjutatud “Sünnipäev” oma tsirkusevalsiga ja tomwaitsiliku väändes elutunnetusega õõtsutab kuulaja silmadesse sürre pilte sünnipäevapeost, kus loobiti torti ja tehti muud pulli, mis polnudki päriselt lapsik. Nagu mitmes muus selle plaadi loos, püüaks Tõnis Mägi justkui distantseeruda väikekodanlikust eluhoiakust selle üle naerdes.

Taolisse kategooriasse võiks paigutada ka Music Seifi repertuaarist tuntud laulu “Doktor, aita”, mis svingib kenasti ja kus bigbänd on tõeline vana-hea-bigbänd. Tõnis Mägi suurepärase rokkiva bigbändilauljana on suurpärane ja Ülo Kriguli arranžeeritud uus kuub vanale loole väärib rohkem kui paar kiidusõna. Ja kui kuulete siin või seal ägedat rockikitarri, siis seda mängib Politseiorkestri juhtdirigent Kaido Kodumäe, kunagine bändimees.

Tuntud ballaadile “Tuhat aastat üksindust” annab uue hingamise ja järgmise tõsiduse mõõtme samuti seade, mille on teinud üks Politseiorkestri liikmetest, Katri Kaasik. Just lugude arranžeeringute pärast tuleb Politseiorkestri plaati eriti kiita. Panuse sellesse on andnud heliloojad Tauno Aints ja Ülo Krigul, jazzmuusikud Teet Raik ja Siim Aimla, orkestriliikmed Ülo Mälgand ja Katri Kaasik ning ühes loos ka Tõnis Kõrvits. Tulemus on selline, et Tõnis Mägi sünnipäevakingitus on väärikas ning tüse heliplaat.

Albumi lõpuosa tõsidus jätab kogu plaadist kuulamise järel mulje, mida Tõnis Mägi on ehk kõige enam soovinud kuulajale edastada.
Märkimisväärselt hea plaat.

1. Kiik (T. Mägi)
2. Rong (T. Mägi / O. Arder/ arr. Ülo Mälgand)
3. Tiivad (T. Mägi / arr. T. Aints)
4. Muulil (T. Mägi / arr. Ü. Mälgand)
5. Kännud (T. Mägi / arr. Ü. Mälgand)
6. Kuula, Muusik (T. Mägi / arr. T. Raik)
7. Tuhat aastat üksildust (T. Mägi / arr. K. Kaasik)
8. Kunstniku kool (T. Mägi / arr. S. Aimla)
9. Doktor aita (T. Mägi / arr. Ü. Krigul)
10. Silma-pilk (T. Mägi / arr. T. Raik)
11. Sa haara kinni mu käest (M. Targo / arr. Ü. Krigul)
12. See on laps meie muld (T. Mägi / L. Tungal / arr. T. Kõrvits)
13. Kirik (T. Mägi)