Album haarab juba avaloo “Kui käes on jaanipäev” esimeste hetkedega. Nagu esimene laul, on ka enamik järgmisi uudselt ja huvitavalt arranžeeritud ning väga hea ansamblitunnetusega esitatud.
Nagu Valter Ojakääru laulud, kuuluvad ka Uno Naissoo omad eesti muusika kullafondi. Toetudes klassikalisele haridusele ning arusaamadele kujundliku meloodia, värvika harmoonia ja kõlava arranžeeringu väärtustest, oli nende lähenemine ja meetod kardinaalselt erinev sellest, kuidas tänased noored laululoojad (näiteks kahtlemata andekad Chalice ja Vaiko Eplik) oma “materjali” koguvad – viisid ja harmooniad lihtsalt “tulevad” nende juurde. On ilmne, et Uno Naissoo loomingulised radarid olid suunatud ehtsale jazzile. Ta otsis (ja leidis) teid, kuidas liita rahvuslikkus jazzilikkusega ning siduda jazzi spontaansus akadeemilise muusika kaalutletusega. Tema “Ma tulen ja lähen”, “Kui tahad olla hea”, “Kui käes on jaanipäev”, “Märtsis algas mai” ja “Õnne algus”, mis kõik ka sellel plaadil, on eesti jazzi klassika, juveliiritöö, kaasa kajamas jaheda jazzi peenus ja bossanoova graatsia.
Album haarab juba avaloo “Kui käes on jaanipäev” esimeste hetkedega, kui Taavo Remmeli kantileense kontrabassiga liituvad Anna Põldvee klaar vokaal ning veidi hiljem Tõnu Naissoo klaver, Toomas Rulli trummid ja Meelis Vindi bassklarnet. Nagu esimene laul, on ka enamik järgmisi uudselt ja huvitavalt arranžeeritud ning väga hea ansamblitunnetusega esitatud. Tõnu Naissoo vahetab mitmes palas akustilise klaveri Rhodesi elektriklaveri vastu, lisades sellega kõlapilti värskeid värve ja uut energiat. Laululugude kõrval on ka Naissoo rahvusliku jazzistiili visiitkaart, instrumentaalne “Eesti tants”, mis algab ja lõppeb vabajazziliku kontrollitud kaosega, kuid kruvib hiljem üles kaasakiskuva gruuvi.
Joosep Sanga arvustus on ilmunud ajakirjas Muusika