TOOMAS RULL: jazzmuusiku tee on põnev, aga käänuline

11. september 2006

13. ja 14. septembril esitleb Toomas Rull oma uut plaati. Rull andis jazzkaar.ee´le intervjuu, kus räägib plaadi sünniloo ning avab jazzmuusikuks olemise tagamaid.

Trummar Toomas Rull esitleb 13. septembril Pärnus ja 14. septembril Tallinnas kontsertidega oma uut plaati, sedakorda koosseisuga BAR. Ansambli nimi on mitmetähenduslik. Esiteks tähendab bar inglise keeles takti ning teiseks moodustub sama kombinatsioon ka bändimeeste eesnimetähtedest. Ehk siis ansambli tuumiku moodustavad Frode Barth kitarril, PerWilly Aaserund trompetil ja Toomas Rull trummidel.

Toomas Rulliga käis juttu puhumas Liis Kängsepp.

Toomas Rull põristab intervjuu vältel pidevalt sõrmedega lauale ning näib kõiki oma sõnu põhjalikult läbi mõtlevat. Pikalt tehtud plaat „Going North” on lõpuks valmis ning juba on peas uued mõttedki keerlemas.

Kaua seda plaati tegite?
Plaati on üle kolme aasta tehtud. Tegelikult algas tegemine juba 2002. aasta lõpus, aga kõigil oli kiire ja ei saanud esimese hooga plaadimaterjali valmis. Siis läks juba paar aastat mööda ja kriitikameel hakkas materjali kallal närima. Natuke sai aasta alguses muusikat juurde lindistatud ja osa muusikat ka välja vahetatud. Alguses oli mõte, et kogu projekt pidi olema järg esimesel plaadile “Rull’s Choice” ja saama nime „Rull’s Royce Second Choice”, aga kuna kõik läks teist rada pidi, siis tegime ansamblis väikesed muutused ja tekkis hoopis uus ansambel BAR.

Kust bändimuutus tuli?
Algul oli meil plaanis plaadile panna muid Eesti heliloojaid ka, aga lõpuks said need kõik kõrvale heidetud ja tehtud valdavalt oma asjadest. Peaasjalikult on plaadil kitarrimängija Frode Barthi looming. Nii saigi muudetud ka plaadi pealkiri, milleks sai „Going North” ja ansambli nimek BAR.

Kuivõrd muudab plaadi tegemise keeruliseks niivõrd rahvusvaheline seltskond?<br> Eks ta teeb küll keeruliseks. Tänapäeval on sedavõrd lihtsam, et internet on suureks abiks. Info liigub kiiresti, aga sellist muusikat ainult masinatega ei tee, vajalik on ikka inimeste kohalolek. Muidugi teine asi on, et tegemist on ikkagi jazzmuusikaga, mis on elitaarsem muusika. Sellele on suhteliselt raske leida toetajaid ja raha. Nii et see kõik võtab aega.

Kuidas on, kas rahvusvaheline meeskond pigem annab muusikale midagi juurde või võtab ära?
Alati annab kindlasti midagi juurde. Ära ta võtab mingil teisel tasandil, aga üldjuhul annab ikkagi juurde. Eestimaal on valdavalt nii, et sa tunned kõiki pillimehi, oled nende kõigiga koos mänginud. Enam-vähem kujutad ette, kuidas tema lahendaks mingi muusikalise asja, kuidas ta mängiks maha mingi loo, aga väljaspoolt tulija käekirja sa ei tunne, ei tea tema lahendusi. Tal on teine lähenemine, teine mõttemaailm, ta mängib teistmoodi. See annab ainult juurde.

Kas võiks võtta kokku nii, et kui on tahtmine midagi väga konkreetset teha, siis on mõistlik võtta eestlane kampa ja kui on tahtmist improviseerida, siis on mõistlik võtta keegi väljaspoolt?
Seda küll, aga alati peab mõtlema, mis on asja eesmärk – kas ainult plaadi tegemine või tahad hiljem siin-seal mängida ja laiemat tegevust arendada, siis on ta jälle keeruline. Kellegi siiatoomine maksab ikkagi palju raha.

Kas see tähendab, et BAR jääbki ühe plaadi projektiks?
Seda mitte, aga vaevalt talt nüüd hakkab iga aasta plaate välja tulema. Üle paari-kolme aasta igal juhul.

Kontserdid jäävad siiski suhteliselt harvaks?
Arvata võib. Kunagi ei tea prognoosida, eks aeg näitab. Hetkel on, jah, ainult väike Balti tuur. Ei näe küll, et kohe mingi paari kuu pärast peaks uue tegema. Võib-olla läheb meil muidugi nii hästi, et saab veel teha.

Kuivõrd on tunda tendentsi, et mida aeg edasi, seda rohkem tuleb rahvusvahelisi projekte?
See on paljuski endas kinni, palju sa ise tahad. Põhimõtteliselt kui oleks see eesmärk, siis võiks neid palju teha, aga pole sügavat mõtet. Jube hea oleks ikka ainult oma asja ajada ja palju lihtsam on seda teha oma enda jõududega.
Ma olen alati olnud veendumusel, et saamaks kooslust toimima peab mingit asja tegema natukene kauem. Meil tihtipeale on projektivärk, et tehakse mõned proovid, astutakse üles. Siis on kõik möödas ja ükski asi ei saa tegelikult päris valmis. Valmis on asi alles siis, kui saad noodid eest lükata ja peast mängida. Sa ei mängi enam noote, vaid mängid muusikat, mis on juba selge. Sinnamaani tavaliselt ei jõuta ja see on asi, mida ma tahaks tulevikus kindlasti edendada. Et jõuaks nii kaugele, et saaks noodid eest ära ja tõesti mängida muusikat. See ei saa olla välismaalastega. See ongi minu enda plaadiprojekt, mis on plaanis, aga sinnani on aega.

Kas sellistest projektidest on eesti mastaapides üldse võimalik mingit kasumit teenida?
Ma kahtlen. Just hiljuti lasin välja plaadi “Eesti Hääled”, mille tegin praktiliselt otsast lõpuni ise. Seal olid väga tuntud hääled peal, mis oli väikeseks tõmbenumbriks. Tagantjärele võin öelda, et ega kasumit sealt küll ei teeninud. Kõik kulud saab vähemalt tasa ja see on juba suur rõõm. Ja plaat on valmis.

Kuidas eestlased selle plaadi vastu võtsid?
Minu arust võtsid nad väga hästi vastu. Meil oli viis kontserti ja kõik olid puupüsti täis. Kontserdid olid muidugi väga soodsal ajal, kui eesti rahvas käib valimatult kõikidel kontsertidel – jõulude ajal. Plaat ise on suurelt osalt ära müüdud.

Järellainetust ei ole plaanis teha?
Eesti hääled 2, jah? Seda kõik küsivad. No vaatab, igasuguseid muid mõtteid on ka peas, peab midagi muud ka realiseerima. Mõte võib seista, ta ei ole maha maetud. Neid häid ja koloriitseid hääli, kelle iga inimene tunneb kohe ära, on meil tegelikult nii palju. Ta võib sul seista Selveris järjekorras selja taga ja teda kuuldes mõtled kohe, et aa, see on see inimene. Vaatad selja taha, ongi! Tal on nii äratuntav hääl ja ta on läbi meedia inimestele juba niivõrd omane, et iga hetk tunned ära.
Ka poliitikute seas on väga palju tuntud hääli, keda võiks kasutada. Näiteks meil on kõigil meeles, kuidas Heinz Valk ütles „ükskord me võidame niikuinii”. See on jupina täiesti olemas, sellest võiks rahulikult arendada mingi loo. Jah, poliitikas on väga palju hääli.

Aga kas poliitikud siis ei taha tulla lindi peale?
Sugugi mitte seda. Lihtsalt see on juba teine mäng ja on omaette küsimus, kas seda on vaja. Hästi palju variante ja võimalusi oleks tegelikult. Igal juhul nad peaksid ikkagi olema mingis ühes võtmes, mingi läbiva idee või joonega. Aga see on ainult puhtalt uitmõte, mis on käinud läbi.

Tundub, et teil selliseid uitmõtteid on palju ja olete pidevalt kohutavalt tegus. Kuidas te jaksate nii palju teha?
Mis ma nüüd nii väga tegus ikka olen… pigem ongi see, et see tavapillimeheks olemine on natuke ära tüüdanud. Tahaks teha midagi, mis viiks tavarutiinist välja. Väga palju olen mänginud ka teiste muusikat. Ühel hetkel tunnen, et tahaks teha midagi ise. See kõik on viinud sinnamaani, et ise lõpuks saadangi konkreetselt midagi korda.
Kiigelaulukuuik on ammu-ammu juba üsna pikal puhkusel, sellega meil ei ole midagi erilist pistmist. Mis siin muud ikka. Georg Otsas on mõned õpilased, mõned live-bändid on ja ega muud mul eriti ei olegi.

Muidugi palju on igasugust stuudiotööd, mis on ääretult meeldiv. See plaaditegemine on üldse üks toredamaid töid. Väga erinevad projektid, erinev muusika, erinev stiil. See on selline hea päevane töö heade pillimeestega. Nii palju on elus juba pilli mängitud. Suuremas osas need kohad on ikka pimedad suitsused keldrid ja ööaeg ning see on nii metsikult ära tüüdanud. Ei taha eriti enam. Põhjendamatu lärm, mida ise tekitad ka veel takkaotsa.

Kas tuleb mingi piir ette, et varsti enam õhtuseid laivkontserte ei teegi?
Eks elu paneb ise paika. Kui võimalus oleks, siis ei teeks. Kuigi seal on ka omad asjad, mis toimivad. Päris „ei” ei saa kindlasti öelda, aga eks iga asi tüütab natuke. Sellepärast ka otsin väljundeid ja teen natuke mingeid muid asju. Seda enam, kui mingi asi tahab välja trügida sinu seest, siis tuleb ta ju välja lasta. On see siis mingi plaat või… Igal juhul leian ma, et on parem ise teha midagi kui vinguda, et keegi midagi ei tee.

Kui need kontserdid läbi saavad ja plaat poelettidele jõuab, siis mis edasi saab, mis plaane lähitulevikuks juba valmis on?
Tasapisi elame edasi, vaatame, mis elu toob. Igal juhul on plaan hakata tegema seda oma plaati, aga nii mõnedki asjad käivad paralleelselt. Järgmisel aastal tuleb Ultima Thulel 20 aastat ja eks selleks tahetakse ka ju midagi jälle uut välja anda. Ansambel E’ldorado hakkab ka uut plaati välja andma, sinna oleks enda poolt vaja midagi natuke lisada.
Kiigelaulukuuikul oli vahepeal isegi erakordne juhus, et mõte oli olemas plaadi tegemiseks ja isegi kõik raha oli olemas, aga aega ei olnud kellelgi! Seal on ju nii palju inimesi, igaüks tegeleb erineva asjaga ja päris kõiki asju ei saa teha millegi teise kõrvalt. Nagu õpetamisegagi. Sa pead järjepidevalt õpetama, et õpilane oleks kogu aeg õigel rajal. Õpilast tuleb aidata ja suunata, mitte nii, et praegu mul aega ei ole, aga siis kui mul aega tuleb, siis ma õpetan. Siis on võib-olla nii mõnedki asjad valesti ära õpitud ja sul läheb tohutul aega enne, kui sa selle õigeks saad.

Palju teil muusikakoolis praegu juhendatavaid on?
Sel aastal on isegi nagu juba liiga palju – üheksa noort. Kaks tüdrukut ja seitse poissi.

On näha ka, et sealt on tulemas uusi vingeid trummareid?
Üks poiss, kes oli tõesti väga vinge, lõpetas eelmisel aastal teise kursuse ja läks nüüd Soome edasi õppima. Heal juhul mul oleks üks aasta olnud talle veel midagi õpetada, aga siis oleks ka minu mõistus otsas olnud. Nii et mida varem ta saab edasi, seda kiiremalt jõuab ta järgmisele hüppelauale. See oli üks vene poiss, nendel on üldse nagu rohkem sihukest püsivust. Võivad istuda koolimajas hommikust õhtuni ja harjutada.

Kas Eesti noored on siis laisemad?
Mitte laisemad, aga nad tahavad kõigi muude asjadega ka tegeleda. Nad ei ole nii püsivad. Neil pole sellist sihti silme ees, et raiu või tükkideks, ma pean selle saama. Selliseid inimesi kohtab väga harva. Jube suur töö on selleks vaja teha ja peavad olema ka natuke kõrgemad sihid.
Pole mõtet omandada mingit eriala, et ainult siin Eestimaal sitsida. Läheb natuke aega ja siis sa leiad, et see mängumaa on liiga väike ja tahaks edasi minna, aga siis on juba liiga hilja. Elu tuleb selga, kohustused ja kellel pere jne. See paneb sind juba raamidesse ja sul pole kuhugi minna. Kui sa kohe ei lähe, siis hiljem on juba raskem. Selles mõttes on väga hea, et see poiss on nüüd õigel teel.

Oli see jutt nüüd väike vihje, et teil ehk nii hästi ei läinud?
Jah, aga mul ei olnudki sellist võimalust. Olime ikkagi lõppude lõpuks suluseisus. Ainuke võimalus oli Moskvasse kõrgemasse muusikakooli minna. Iseasi muidugi, mis hariduse sealt oleks võinud saada. Mul ei olnud mõtet sinna minema hakatagi, kui minust eespool käija Villu Veski proovis kaks korda sisse saada. Tal olid erialased hinded kõik väga head, mida juhtub harva. Aga kuna Villul olid ikkagi need ideoloogilised ained kõik kahed ja ta ei saanud neist eksamitest läbi, siis ta ei saanud kaks aastat sinna sisse. Minul polnud siis mõtet sinna proovimagi minna ja nii ta jäi. Kui hiljem võimalused tekkisid, siis oli palju muid kohustusi. Pere ja lapsed…

Konkreetseid uue plaadi mõtteid on juba peas?
On, mõtteid on liiga palju. Siiamaani olen kõik plaadid teinud sellised, kus oma erialane külg jääb tahaplaanile. Nüüd tahaks teha ühe plaadi, kus see trummimäng oleks primaarne ja sellest johtuvalt ka muusika. Täpselt veel ei tea, mis sorti muusika plaadile tuleb, aga jazzmuusika igal juhul.

Kui mitu erinevat plaadi mõtet päevas peast läbi käib?
Ei käi siit midagi nii palju. Mõelda võib, aga kui palju on reaalset, see on omaette küsimus. Ma ei pea end esiteks üldse heliloojaks, aga ma tean, et väga palju noored hakatised heliloojad ootavad oma esimest filmimuusikapakkumist. Aga samas ei võta mitte keegi neilt ära võimalust kirjutada muusikat olematule filmile. Selle suunitlusega lihtsalt, et mine tea, äkki hakkab keegi kunagi hiljem tegema mingisugusele filmimuusikale mingit filmi hoopis. Mõte on käinud peast läbi, et võiks kunagi kirjutada ühe filmimuusika olematule filmile.