Kontserdikaja: Toxikum tekitas tavatuid vibratsioone ja mõtteid

15. oktoober 2006

Rahvusvaheline modernjazzi koosseis Toxikum raputas läbi ka selle osa publikust, kes eelistab pigem heakõlalist ja meloodilisemat jazzi. Loe publiku arvamusi.

13. oktoobril oli elamusterohke õhtu kõigile, kes peavad lugu modernjazzist. Rahvusvahelises koosseisus Toxikum olid Teater NO99 jazziklubi laval kitarrist Marc Ducret ja klahvpillimämängija Paul Brousseau Prantsusmaalt, saksofonist Liudas Mockunas Leedust ning trummar Stefan Pasborg Taanist.

Publikut küsitlesid Helene Urva ja Mari Hiiemäe.

Allan (19), EMTA koorijuhtimise eriala üliõpilane:“Jõudsin niipalju hiljem, et nägin ainult kolme viimast lugu. Tavaliselt ma elektronvärki ei oska eriti hinnata. Hinnangu andmiseks peaks ise valdama seda asja. Ühtset joont muusikas polnud. Anti tükk siit ja tükk sealt, et sa siis seda tajuksid tervikuna kõik kokku. Mina seda tervikut teha ei suutnud, ma seisin kuidagi ebamugavalt ja olin tagapool ka. Mind segab hullult, kui ma ei näe, mis toimub. Süveneda ei jõudnud. Niipalju sain aru, et tegemist oli heade instrumentalistidega. Tervik jäi saamata.”

Kadi (34), tõlkija:“Meeldis küll, sellepärast et neil oli hea trummar. Väga hull improvisatsiooniline jazz mulle muidu ei meeldi. Olen õppinud kuulama sellist muusikat. Väga hea õhkkond oli.”

Jaanika (29), lavastuse eriala tudeng:“Atonaalne, intensiivne, väga artistlik. Toxikum pakub mitte ainult muusikalise elamuse, vaid palju rohkemat. Minu jaoks oli see isegi nagu tantsuetendus. Muusikud olid väga nauditava lavakäitumisega. See on selline muusika, mis tekitab väga intensiivseid kujutluspilte. Mingil hetkel võib hakata isegi sellest väsima, aga kui seda on piisavas annuses, siis võib see mõjuda särtsakana.

Minu lemmik oli kitarrist Marc Ducret, kes oli omaette vaatamisväärsus. Ma saan muusikat kuulates kõige paremini mõtelda. Saan mõelda sellele, mis mul endal parajasti käsil on. Sedalaadi muusika inspireerib minu loomingulist tegevust. Selle kontserdi puhul jooksis muusika minu uue lavastuse liinidega kuidagi kokku ja sain siit mõningaid mõtteid, mis muudavad mu plaanid selgemaks.”

Noormees, muusik:„Kontserdil on hea sellist asja kuulata. Iga päev plaadi pealt ei tahaks seda – osa muusikat ongi nii tehtud, et oleks kontsedil efektne, sellist muusikat saab kuulata suure saalis Jazzkaare ajal, siin (Teater NO99) ei oota sellist asja. Kellele mis meeldib, maitse võib nii erinev olla. Ma kuulan ise rohkem aeglasemat jazz’u.”

Kärt (38), näitleja:„Pärast kontserti on küll niimoodi, et vajan küll natuke aega, et see minusse kohale jõuaks. Kohe seda kommenteerida on ikka üsna raske. Ma ise ei ole sellise jazzmuusika väga suur austaja, aga aeg-ajalt võtan endale ikka plaani kuulata midagi sellist ka, mille otsene austaja ma ei ole. Ja ma püüan sellega kaasa minna ja seda endasse lasta, sest igas ühes on alati mingi pärisosa, mingisugusest kellegi teise pärisosast olemas. Lihtsalt tähtis ongi, et see aitab ennast avatuna hoida ja maailma vastu võtta nii nagu ta on. Minu jaoks millegi teistsuguse kuulamine, mitte alati omja lemmikmuusika kuulamine on arendav, niimoodi inimene õpibki. Mulle meeldis see kontsert, ta tekitas minus vibratsioone ja mõtteid, mida ma võib-olla tavaliselt ei mõtle.”

Anne, töötab turismivaldkonnas:„Jube hea, tervisele kasulik! Võttis täitsa seest läbi. Tahaks sagedamini käia Jazzkaare kontsertidel, aga ei ole aega nii palju.”

Mari (33) ja Aldis (40), töötavad kunstivallas:
Aldis:„Mul ei ole sõnu, et seda kirjeldada!”
Mari:„Tegelikult väga hea oli. Oleme mõlemad käinud esimesest Jazzkaarest alates, aga mitte kõigil kontsertidel vaid aastas üks-kaks ja see oli üle aastate parim müra, mis kõrva sattunud. Väga hea!”
Aldis:„Mulle ka aasta sündmus. Ma soovin plaati ja rohkem mitte midagi… Kui on plaate, helistage!”

Elis (20), õpilane:”Huvitav kogemus. Kuigi ma nii palju sellest bändist ei tea, aga nii palju kui maaru sain, oli see Prantsusmaa, Taani, Leedu koostöö ja see on vapustav, kuidas inimesed on suutnud leida niisuguse ühise keele, et kuigi nad on eri rahvusest. See oli hämmastav. Esiteks kehakeel, mis andis juba poole juurde. Oma ala professionaalid on ikka kokku pandud. Huvitav oli ka helitöötlemine ja siis naturaalne heli. See kõik oli super. Õpin ka ise helitöötlust. Ma ei olnud seda bändi varem kuulnud, aga kontsert andis tõuke nende tööga põhjalikumalt tutvuda. Kui nad tulevad veel, siis teen enne kindlasti ka natuke eeltööd ja uurin rohkem tausta. Usun, et see annaks ka palju juurde.”

Eva-Maria (18), õpilane:„Minule väga meeldis. Ma ei kuula muidu kodus sellist jazzi, millel näiteks sõnu ja laulu ei ole, aga see mulle väga meeldis. Ma ei osanud arvata, kui ma siia tulin, mis mind siin ees ootab, aga see, mis oli, oli väga kihvt. Kuigi oleks tahtnud rohkem näha, me istusime nurgas ega näinud eriti midagi, pidi püsti tõusma ja vaatama minema. Aga väga lahe oli.”

Anres (46), ettevõtja:„Meeldis, hästi meeldis. Meeldib see, et ennast vaos ei hoita, täielikult avatud olek ja tulla laskmine – kõik, mis võib sees olla inimesel. Seda oli tore vaadata, nautida. Ma ei tea, kas ma sellist muusikat plaadi pealt kuulaksin, aga muusikuid mängimas jälgida oli küll hästi hea. Ducret’d ma olen varem ka näinud, tuli tuttav ette, rõõm oli teda taas kogeda. Õige asja peale tulin kodust välja.“

Heikki, pensionär Soomest:„Olen käinud Jazzkaarel mitmeid kordi. Üldiselt käin Eestis umbes kord kuus jazzi kuulamas. See kontsert oli väga meeliülendav. Täpselt minu maitse. Tasus tulla. Nüüd on siin (Teater NO99-s) see hea asi, et suitsetada ei saa.”

Mari (29), kunstiõpetaja:„Tegemist on äärmiselt professionaalsete muusikutega, kes neljakesi on piisavalt palju koostööd teinud omavahel, et saavutada selline seletamatu harmoonia. Isegi kui neil asi päris freejazziks kätte ära läheb, siis mingil hetkel nad suudavad selle ikkagi sõlmega kokku siduda ja jälle ühte rada edasi astuda.
Minu isiklik lemmik on Marc Ducret. Esiteks ta valdab pilli, teiseks ta on atraktiivse lavakäitumisega ja kolmandaks näib ta täiesti puhtalt teadvat, mida ta teeb. Nii hullu fanaatikut jazzmuusika maastikul, kuigi selleks, et üldse freejazz-iga tegeleda peabki olema veidi kreisi, nii hullu meest annab otsida. Naitse lemmik on ilmselt Pasborg, tema sai kõige kõvema aplausi. Aga kõige rohkem meelde jääb ikkagi kõige atraktiivsem inimene. Pasborg on lihtsalt hea tegelane, aga Ducret oli ikkagi atraktiivsem.”