Traditsioone ja juuri lõikamata ehk Rhizottome

05. märts 2017
Jako Kull

Eelaimdus oli, et niiske õhtu väikeses, ent hubases Philly Joe`s jazziklubis võib transformeeruda tantsupeoks. Takkajärgi tuleb küll möönda, et tantsuks ikkagi ei läinud – küllap ruumi ja aja nappus ning Prantsusmaa ansambli Rhizottome’i, maakeeli „juurelõikaja“, stiili sisseelamine nõudsid esialgu oma.

 

Rhizottome on Eestimaal esmakordselt ning avas sel reedel ühtlasi ka prantsuse keele kuu Eestis. Eelnevalt oli teada, et duo elustab saksofoni ja akordioni kaudu pärimusmuusikat ja et oodata võib ka improvisatsioone.

 

Esimene lugu, prantsuse-jaapani segu „Voltaire/Fushin“ kinnitaski stiili kohe n-ö paika: rahvaviisid, segatult, aga mitte raputatult! Kahe loojaisiku pärane. Pillid sünkroonis ja kokkumäng hea. Tehnilistesse nüanssidesse süveneda ma ei oskaks ega näe ka vajadust. Nii see esimene kui ka kõik järgmised lood olid duo liikmete, Armelle Dousset’ ja Matthieu Metzgeri enda komponeeritud (küllap ka improviseeritud). Esimene pala ühistööna, järgmine aga Matthieu Metzgeri kompositsioon „Cavale/Cabane“ ehk masurka. Kõrvalistuv tundmatu, ilmselt muusikat õppiv neiu, naeratab ja kiigutab end vaikselt muusikas. Kolmas lugu, tempo ja tonaalsus juba natuke erksamad, tuletab mulle meelde Nino Rota filmimuusikat – selgub aga, et teose on Armelle Dousset ellu kutsunud ühe Jaapani poeedi auks. Ka sellele järgnev lugu on duo naispoole komponeeritud, tausta ja rütmi hoiab ettesalvestatud koduoreli heli. Saksofon aga ikka selline filmilik. Pikk aplaus.

 

Viies lugu on sügav, hingeline, dramaatiline, idamaine. Pikk aplaus. Komponeeritud Matthieu Metzgeri poolt jälle Jaapanis, aga omab prantsuse vaimu. Järgnev lugu on traditsiooniline prantsuse tants: seistakse paari(de)kaupa teineteise vastas ja tantsitakse elurõõmsat elutantsu. Järgneb „Šoti tants“ ehk segu kolmest loost, milles iseenesest pole midagi šotilikku. Küll aga kuuleb publik selle kolmikloo ajal ka inimhääli: naise oma originaalina, mehe oma läbi toreda toru-süntesaatori. Rahvalt pikim aplaus.

 

Mida õhtu edasi, seda rohkem omasemaks nii duo kui ka nende muusika muutub ja saab. Kaheksas lugu on selline enda sisse vaatamise, sisemusse süüvimise traktaat. Mäng hinge ja hingusega. Lõpulugudest esimene on Armelle Dousset’ vanim lugu, ajast, kui ta oli 17aastane, aga kõlab see ikkagi (juba) nagu eelmised, seekord minu jaoks nagu Riverdance koos rõõmsa saksofoniga. Kõige lõpuks kuuleme jälle masurkat, mis on seekord hoopistükkis nostalgiline ja unistav… Aplaus ja lilled, pikk aplaus kutsub duo tagasi lisalooks. Tunne on just selline, et kõike oligi just nüüd parasjagu ning aeg on lahkuda.

 

Aga kõrvalistuva neiu õlad rõõmsalt kõikusid ja traditsiooni juured jäid saalisolijalile alles…

 

Rhizottome (Prantsusmaa)

Philly Joe`s jazziklubis 3. märtsil 2017. a
Koosseis:
Armelle Dousset – akordion
Matthieu Metzger – saksofon

 

Vaadake kontserdi fotosid siit.