Trio Balkan Strings küttis jazziklubi palavaks

26. aprill 2013

NO99 jazziklubi eile õhtul palavaks kütnud serbia kitarriansambel Trio Balkan Strings viis publiku kontinentidevahelisele reisile. Isa ja kaks poega Balkanilt võlusid publikut vapustava virtuoossuse ja huumorisoonega. Võib-olla said just neist ühed tänavuse Jazzkaare üllatajatest. Publikut küsitles Emilie Toomela.

Balkani tantsulises tempos esitati teiste seas hispaania, vene, kreeka ja ameerika erinevate ajastute ja žanrite mõjutustega palasid. Balkani orientaalse kõlaga sobitus hästi kokku idamaine hõng – publik paisati ilma pikema eelhäälestuseta helide keerisesse, mis võbelevad, kiirustavad eest ära ja seejärel õrritavad kuulaja lõplikult oma õnge otsa. Serbias ja ka üle maailma hulgaliselt kontserte andnud kitarristid näitasid hämmastavalt filigraanset ja virtuoosset tehnikat. Trio liikmed, isa ja kaks poega, olid võrratult toredad oma sõbraliku ja avatud hoiakuga. Neis oli särtsu ja kelmikust ning nad suutsid sideme luua ka täismaja viimastel trepiastmetel istujatega. Tundub, et arvukad kontserdid ei ole neid kuidagi rikkunud, vaid nad on endiselt need samad mõnusad semud, kes oma kodumaa muusikat armastavad mängida ja tahavad seda maailmale tutvustada.

Margus Pukk, muusikahuviline: Jazzkaarel olen sellel aastal esimest korda. Mulle väga meeldis ja ma armastan üleüldse kitarrimuusikat. Ilus oli! Küsisin ka noorte kitarristide käest, tuleb välja, et nad on viisteist aastat mänginud. Küll nad aga ei harjuta igapäevaselt, koolis õpetamisest piisab ja nad mängivad väga palju kontsertidel. Näputöö on neil aga nii hea, et lõpuks tuleb ikka välja, et neile on mänguoskust ka looduse poolt kaasa antud. Pettunud ma kindlasti ei ole, sai tehtud igati õige valik.

Heidi ja Meerit, külalised Soomest: Kontsert oli väga mõnus ja inspireeriv. Meile väga meeldivad sellised sündmused, sest neilt saab alati palju uusi mõtteid. Mina õpin ja elan siin, aga Meerit tuli Tallinnasse Jazzkaare ajaks külla. Käisin hiljuti Balkani poolsaarel reisimas ja igatsesin taga neid mälestusi ja elamusi, mis ma sealt sain. Selles mõttes oli see kontsert fantastiline!

Peeter Mikkov, ettevõtja: Väga positiivne elamus. Ääretu professionaalsus ja tuli kohe meelde üks teine kitarrikolmik – John McLaughlin, Al Di Meola ja Paco Lucia. See kontsert täna oli aga kuidagi lõbusam ja humoorikam, nii et sobis mulle väga hästi. Täiesti ületas ootusi.

Kylm Lumi, kunstnik: Kontsert oli lõbus ja hea meelelahutus. Muusikud võtsid asja kergelt, samas mitte kerglaslikuks muutudes. Oli hästi mõnus vaadata, et neil oli mängides hästi lõbus, aga tundus ka, et tehniliselt oli raske niimoodi kolmekesi koos mängida. Mulle jäi mulje, et publikule väga meeldis ja minu meelest see kontsert oligi mõeldud väga laiale spektrile. Nende naljad olid tõeliselt hästi valitud. Nad ei suhtunud arglikult muusika suurkujudesse nagu Tšaikovski ja näiteks ka Deep Purple, mis on ju rokiklassika, ja millele nad panid oma balkani kastet juurde. Ma ei oska öelda, kas see nüüd jazz on – ühel korral mõtlesin, et see nüüd küll on bluusisoolo! Nagu nad ise ka ütlesid, balkani vaip sobib nende muusika iseloomustamiseks väga hästi: see on läbi põimitud erinevatest stiilidest, maadest ja maitsetest – ja ta jääb ikkagi balkanipäraseks. Väga lahe!

Villem Tamm, üliõpilane: Lahedad kutid, mõnusalt meelelahutuslik kontsert – hea ja vaba ning väikeseid äratundmise momente täis. Aktsenti võib-olla jäi minu jaoks natuke puudu, kontsert oli väga ühtlane, ent ei leidunud seda üht säravat momenti. Ka lugudes üldisemalt ei tekkinud võimsaid kulminatsioone, oli vähe varieeruvust ja dünaamikat. Tehniliselt olid pillimängijad väga võimekad. Balkani võti, milles nad oma muusikat tegid, ei olnud pealetükkiv ja tüütu, vaid selles oli hea energia.

Gerhard Lock, muusikateadlane: Tallinnat ja Eestit esmakordselt väisanud Serbia Trio Balkan Strings on vapustavalt mängleva virtuoossuse ja huumorisoonega professionaalsete kitarristide perekond, kelle kõla on võimas nagu orkester. Kiirete unisoonis, tertsis/sekstis paralleelpassaažide ajal (n-ö nende firmamärk) võis vaid hinge kinni hoida ja imestada, kuidas see on võimalik. Nad liiguvad imekspandava loomulikusega stiilide vahel ning teavad, kuidas publikut köita ja kontserti dramaturgiliselt mõjukalt üles ehitada. Rohke publik oli algusest peale nendega emotsionaalselt kaasas. Seejuures mitte kasutades odavaid trikke, vaid olles sügavalt muusikalis-virtuoosse hoiakuga. Ühelt poolt kätkedes sobiva annuse avangardseid võtteid ja rakendades teisalt tõsiselt efektset šouvõtet – kolm meest samal ajal ühel kitarril mängimas. Nende kava ei kaotanud mingitki värskust, ülevaade lugudest esimesest kuni hiljutise plaadini kujutas endas pidevat ja lõpupoole veelgi tõusvamat kvaliteedi taset. Mõnus oli mõelda end erinevate maade muusika inspiratsioonil loodud lugude ajal vastavale maale (sh Kreeka, Moldaavia, Hispaania, USA, Iisrael), veelgi mõnusamalt mõjus see vastava kohaga isikliku sidet omades, eriti mõeldes tagasi eelmise aasta lõpus Belgradi vanalinnas viibimisele, meenutades kohalike muusikutega restoranide ja kõrtside samalaadset atmosfääri. Oleksin tahtnud neid veelgi kaks või enamgi tunde kuulama jääda. Niisugusel tasemel muusikuid tuleb kindlasti veel kord Eestisse kutsuda.

25. aprillil Teater NO99 Jazziklubis

Trio Balkan Strings

Koosseis:

Zoran Starcevic – kitarr 

Nikola Starcevic – kitarr 

Zeljko Starcevic – kitarr