Kontserdikaja: Trio jättis kirikusse hõljuma kaunid kõlamaastikud

10. detsember 2006

Anders Jormin, Jaak Sooäär ja Tanel Ruben võlusid rahvusvahelist publikut selgelt põhjamaise helikeelega ning üllatusega Tuule Kannilt. Loe kuulajate hinnanguid.

Põhjala jõulud:Anders Jormin – Jaak Sooäär – Tanel Ruben
7. detsembril Niguliste Muuseum-Kontserdisaalis
Publikut küsitles Helen Oja.

Neljapäeva õhtupoolikul musitseeris Niguliste kirku võlvide all Eesti-Rootsi trio eesotsas maineka bassisti Anders Jorminiga. Elektrikitarril oli Jaak Sooäär ja trummidel Tanel Ruben.

Esimeste lugudega kaasnes muusikaliselt huvitav olukord, justkui oleks kolm muusikut üksteise järel end publikuga “sõbraks mänginud”. Trumm, kontrabass ja kitarr ajasid igaüks oma isikupärast joont, mis aga hiljem harmooniasse sulandusid. Kuid olid pillidevahelised suhtestatused ja osakaalud millised tahes, kiriku võlvide alla kandsid nad lendama igal juhul.

Mõnel puhul täitus õhk sooääreliku karge ja kaebliku meloodiaga, aga peagi leidis trio end mõne rahvaviisi mängulisuses keerlemas. Kuid siis võlusid Jormin, Sooäär ja Ruben mõne väga rütmipõhise ja looduslähedase, oma korduvate motiivide ja jõuga lausa hüpnotiseeriva palaga.

Jormini bassimäng ühendas meeletult paljut ning leidis aina uusi väljendusvorme. Korra juhatas rootslane loo sisse värelevas idamaises meeleolus, pärast kõlas kontrabassi kõrgetel keeltel nagu viiulimäng. Kõik need äärmused ühel pillil, tundlikkus ja hingav musitseerimine lihtsalt tekitab sügavat austust Anders Jormini aadressil.

Trio kavas olid lood nii Sooääre kui ka Jormini sulest, mõnd publikust ümisema pannud “Põhjamaa” ja isegi õige algupärane eesti rahaviis “Kiigu-kiigu”. Viimane jäi meelde – kolmik kutsus lavale Tuule Kanni , kes mängis kannelt ja laulis. Esmalt oma radikaalsusega ehmatamud rahvaviis sai üsna pea trio poolt võõrapärase ja äärmiselt dzässiliku interpretatsiooni.

Lood ja muusikalised lahendused jõudsid ühel hetkel sinnamaani, kus tundsin, et nii mõndagi oleks nagu juba kusagil kuulnud, kord juba millegi sellise üle vaimustanud. See järel tõdesin – tegu oli millegi kindla ja ootuspärasega, mis aga iga kord end õigustab ja naeru suile toob, kui seal viimastes pingiridades istuda, silmad sulgeda ja lihtsalt kuulata ja kuulata.

Loe, mida arvas kontserdist publik:
Maire Raidma, ajakirjanik:”“Väga hea kontserdielamus. Olen suur Helena Tulve muusika austaja, ja nagu tema muusikagi puhul, tajusin ka hetk tagasi lõppenud kontserdil erilisi kõlavärve ja helivarjundeid.”

Roland, abiturient:“Kui Sooäär mängis välja need kõige kõrgemad helid kitarril, oli ühteaegu valus ja kaunis, just nagu ühe laste jõululaulu sõnad on.”

Vladimir Zlomanov, õppejõud Moskva Riiklikus Ülikoolis:“See muusika puudutas mu hinge ja südant. Tegelikult ei mänginud erinevaid muusikapalasid mitte ainult muusikud laval, vaid heli ja meloodia õhkus igaühest, kes ruumis viibis. Ma ei istunud kontserdi ajal, vaid jalutasin saalis ringi. Ja miks? Tahtsin näha, mis inimeste nägudes sellal on, kui muusika kõlab, millised emotsioonid vallanduvad. Olgugi, et mul muusikuharidus puudub, olen ma hinges paadunud muusik!”

Tiina Park, ajakirjanik:“Kõige sügavama mulje jättis see lugu, mil Tuule Kann teiste muusikutega ühines. Et tema projekti kaasati, andis kontserdile tõesti palju juurde!”

David Rothenberg, ameerika klarnetist-saksofonist:“Vaimustav! Sain hea kontserdi osaliseks. Pean esmalt kohe mainima, et see kirik siin on ütlemata soe ja hubane paik kontsertide läbiviimiseks. Kindlasti on siin mugav esineda. Etteastest jäi kõige eredamalt meelde lugu, kuhu eesti rahvamuusika oma väga algupärases ja ehedas vormis oli kaasatud – Tulle Kann ja tema kandlemäng.
Jormin on ju ka ise põhjamaise rahvamuusika spetsialist, seda võis igaüks tänase kontserdi pinnal mõista.”