Trio Journal Intime võitis kuulajate südamed tormijooksuga

01. oktoober 2014
Marje Ingel

Sügisjazzi raames vallutas Von Krahli teatri saali Trio Journal Intime. Nende kava oli küll keskendatud Jimi Hendrixi loomingule, aga konkreetseid palu oli pea võimatu ära tunda. Tema muusika noot-noodilt mahamängimise asemel kandsid prantsuse virtuoosid endas varalahkunud kitarrigeeniuse otsivat vaimu ning väljendasid seda puhkpillidel kõikvõimalike vahenditega.

Kui Hendrix omal ajal tavatses laval kitarri lõhkuda ja süütas selle isegi põlema, siis Trio Journal Intime liikmed võtsid trombooni ja bass-saksofoni esinemise käigus juppideks, demonstreerides, kui nappide vahenditega võib muusikat teha. Piisab huulikusse puhumisest või trombooni ärakäivate osade avauste pihta rütmilisest patsutamisest. Ürgelementidest oli tule asemel kasutusel vesi, mida kallati bass-saksofoni torru. Läbi selle puhudes kostus mulinat justkui sügavalt vee alt ning see sobis suurepäraselt illustreerima prantslaste versiooni Jimi Hendrixi laulust “1983… (A Merman I Should Turn to Be)”.

 

Hendrix oli pioneer võimenduse oskusliku kasutamise alal kitarrimängus. Tema kuulsa tagasisidestamisega manipuleerimise oskuse olid Trio Journal Intime liikmed puhkpillidele üle kandnud ja nimetasid seda „akustiliseks tagasisideks“. Trompetist Sylvain Bardiau ja tromboonimängija Matthias Mahler seisid vastamisi, pillitorud kohakuti peaaegu kokku puutumas, ja mängisid pilli üksteise pillitorudesse puhudes, pannes helilained niiviisi torust torru edasi-tagasi võnkuma. Muusikute fantaasiarikkast ning virtuoossest esitusest vaimustuses kuulajaid küsitles Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

 

Ahto (finantsala inimene): Ma ei ole väga staažikas Jazzkaare külastaja, aga see oli selline teistmoodi esitus. Hästi huvitav oli, et ei olnud sellist traditsioonilist laulu formaati. Mulle üldse kõik pillid meeldivad. Kui minu alal see loominguline pool eriti esile ei tule, siis seda enam meeldib mulle vaadata, kuidas teised seda teevad.

 

Kristi (keeleinimene): Mind kutsuti kontserdile ja tulin kohale üsna tühja lehena. Muud ei teadnud, kui et trio on Prantsusmaalt ja mängib jazzi. Ja see tühi leht täitus suurepärase elamusega! Ma nägin täna laval asju, mida ma varem polnud näinud, ma ei teadnud, et nende pillidega saab selliseid asju teha! See oli väga värskendav ja väga tore. Ma arvan, et just sellele lavale nad sobisid väga hästi. Väga hea meel oli näha, et publiku read olid täis ja tundus, et nende ootused täitusid samuti, vähemalt pika aplausi ja enda ümbrusest kuuldud tagasiside põhjal otsustades. Laval sündiv jõudis õigesse kohta pärale. See oli minu esimene selle aasta Sügisjazzi kontsert, aga kindlasti ei jää see viimaseks!

 

Katrin (tõlkija) ja Indrek (mehaanikainsener):

 

Katrin (žestikuleerib ägedalt, nagu jääks sõnadest puudu): See oli lahe! Mis helisid pill suudab teha ja mida muusikud suutsid sealt välja võluda! Seda oli nii äge vaadata, lausa hüpnotiseeriv kohati. Pani keha liikuma, kaasa elama.

 

Indrek: Mina lihtsalt huupi otsustasin, et tulen live-jazzi kuulama, mul täielikult puudus eelnev kogemus. Ma ei oska seda hästi sõnastada, aga niisugune hea tunne oli kontserdil. See ei ole niisugune arvutist kuulatav muusika, vaid mängijate hing on ka muusikas, sa saad kaasa elada, peaaegu tunda sedasama, mida nemad tunnevad. Ma olen kunagi ise ka puhkpilli mänginud ja arvan, et niisugune pilli juppideks võtmine mängimise ajal on tore ja leidlik viis esineda. Pill ei saa ju viga sellest ja vesi on seal ka kogu aeg sees (muigab).

 

Katrin: Jah, see oli väga efektne! Et nad tunnevad oma pilli läbi ja lõhki, et kõik nupud ja konarused on tuttavad ja kõikvõimalikud helid on nad ise läbi katsetanud. Kasvõi pea kumina suudavad suunata pilli sisse helisema.

 

 

Trio Journal Intime 24. septembril kell 20 Von Krahli teatris

 

Koosseis:

 

Sylvain Bardiau – trompet

 

Matthias Mahler – tromboon

 

Frédéric Gastard – bass-saksofon