Trummar Stefan Pasborg: rõhun kõlale, täpsusele ja stiilile

15. oktoober 2006

Taani trummar Stefan Pasborg võrdleb intervjuus Rivo Randverile muusikat ookeanilainetega, millel vahest võib puududa tempo, ent neil on alati rütm, karakter ja energia.

13.oktoobril andis Teatris no99 kontserdi rahvusvaheline projekt Toxikum Special, kuhu kuulusid taanlasest trummar Stefan Pasborg, Leedu saksofonist Liudas Mockunas ning külalistena tegid kaasa prantslased kitarrist Marc Ducret ja klahvpillimängija Paul Brosseau.

Ansambli juhtfiguur, trummar Stefan Pasborg on mitmekülgne ja hinnatud muusik. Lisaks Toxikumile on Pasborg tuntud trummarina ansamblites Delirium, Ibrahim Electric, Triot, Ictus, Rod Planet ja teeb kaasa paljudes erinevates projektides. Taani trummar on muusikaga tegelenud terve elu ning musitseerinud paljude jazzmuusika suurkujudega. Lisaks mängimisele tegeleb Stefan Pasborg ka õpetamisega. Ta on tuntud oma heliloomingu ja eriti instrumentaalsete oskuste poolest. Enne kontserti oli Stefan Pasborg rõõmuga nõus vastama mõnele küsimusele ja rääkima natuke ansamblist ning endast.

Stefan Pasborgi usutles Rivo Randver.

Esined täna projektiga Toxikum Special, kas saaksid projekti natuke kirjeldada? Kuidas kollektiiv kokku sai?
Toxikum on päris vana grupp. Mina ja saksofonist Liudas Mockunas oleme koos mänginud juba umbes kaheksa aastat, aga Toxikum sündis viis aastat tagasi. Oleme alati kaasanud projektidesse ansambliväliseid muusikuid. Sageli on selleks olnud Marc Ducret, kes ka täna meiega mängib. Sellel tuuril me tahtsime proovida midagi uut ja selleks uuenduseks on prantslasest klahvpillimängija Paul Brosseau.

On see muutus ansambli kõlapilti oluliselt teisendanud? Jah, on küll. Enamus lugudest on küll samad, mida oleme juba varem mänginud, aga bändil on täiesti erinev saund tänu klahvpillidele. See on väga huvitav, lõbus.

Sul on lisaks Toxikumile erinevaid ansambleid ja projekte käsil. Kas on oluliselt erinev olla trummar Toxikumis ja samal ajal näiteks ansamblites Triot või Delirium või Ibrahim Electric?
Mulle meeldib mängida erinevat muusikat. Näiteks mängisin mõni aeg tagasi siin ansambliga, mida ka mainisid, Ibrahim Electric. See kontsert erines oma muusika poolest oluliselt sellest, mida mängin täna. Mängisime toona afro-funk muusikat, täna on kavas hoopis midagi muud. Ja ma naudin muusikat ikkagi samaväärselt. Ma arvan, et ei tohiks öelda, et üks on teisest parem kuidagi.

Kui palju oled pidanud mängima muusikat, mis sulle ei meeldi?
Päris palju. Iga muusik peab ka seda mingi aeg oma elus kogema. Kui ma olin noorem, mängisin tihti igasugustel sünnipäevadel, pulmades. Sai mängitud igasugust muusikat, isegi täielikku saasta. Seda oli ka vaja, et raha teenida ja ka selleks, et uusi kogemusi saada. Enam ma seda ei tee. Selleks pole õnneks vajadust.

Miks sa oled trummar, miks mitte mängida mingit muud pilli, näiteks mõnd meloodiainstrumenti?
Minu jaoks on ülimalt loomulik olla trummar, ma olen seda teinud alates kolmandast eluaastast. Kui ma olin kolmeaastane, sain juba oma esimese trummikomplekti. Selle kinkis mulle mu ristiisa, tunnustatud trummar Alex Riel. Minu jaoks oleks mõni muu instrument välistatud. Marc Ducret ka ilmselt ei tahaks mängida midagi muud kui oma kitarri, see on temale täiesti loomulik. Mina saan end välja elada ja end väljendada just olles trummar, ma arvan, et see sobib mulle.

Meeldib sulle mängida suurema publiku ees või eelistad väiksemat kuulajaskonda?
Ma olen mänginud väga erineva publiku ees ja näiteks kolme kuu eest mängisin kontserdil, kus oli umbes viisteist tuhat kuulajat, täna mängin kohas, kuhu tuleb võib-olla sada inimest. Minu jaoks ei ole tõesti olulist vahet, kui palju on kuulajaid. Peaasi, et muusika olek hea.

Oli sul noorena iidol, kelle moodi tahtsid hirmsasti mängida või kelle moodi muusikat kirjutada?
Üheks suureks eeskujuks oli muidugi Alex Riel. Aga üldiselt ma kuulasin väga erinevat muusikat, jazzi, funki, afro-muusikat, rokki ja olin üpriski avatud erinevatele stiilidele. Olen praegugi. Ei olnud sellist täiesti kindlat ühte iidolit ega ühte kindlat muusikastiili. Ei taha väga milleski kinni olla.

Kas sa harjutasid palju, kui olid noorem? Kui palju teed seda praegu, kui oled professionaal?
Ma ei ole tegelikult kunagi väga palju harjutanud, sest ma lihtsalt nautisin mängimist ja ma arvan, et see oli minu arengu jaoks ka mõistlikum. Sain kogemusi ja õppisin oma vigadest lava peal. Ma tean, et väga paljud muud ei teegi, kui ainult harjutavad ja näevad tõesti kurja vaeva ja ma ei saaks öelda, et see on vale. Aga minu jaoks oli mängimine niivõrd palju nauditavam, et ma pöörasin sellele ka rohkem rõhku. Loomulikult ma harjutasin ka, aga mitte väga palju. Ja ma harjutan praegu samamoodi. Mängimine on lõbusam.

Sa oled ka õpetaja, kui oluline on õpetamine sinu jaoks? Mida sa ütled õpilasele, kes tuleb esimest korda sinu tundi?
Jah, õpetamine on minu jaoks üsna oluline, aga ma ei tee seda praegu väga palju. Aga kui ma õpetan, siis kohe algusest peale üritan ma rõhuda sellele, et õpilased leiaksid oma kõla ja viisi, kuidas mängida.
Trummar olla ei ole kerge. Sel instrumendil ei ole omadusi, mis on meloodia-instrumentidel ja võimalusi on võib-olla natuke vähem. Samas on trummidel võimalusi, mida ei ole teistel pillidel. Mina rõhun kõlale, loomulikult ka täpsusele ja stiilile. Aga selleks, et oma stiili mängida, peab olema muidugi oma pillil osav. Mulle ei meeldi eriti teiste muusikute kopeerimine. See on kuigi palju muidugi vajalik, aga see ei saa olla muusikule kunagi primaarne. Iga trummar peaks leidma oma hääle. Iga muusik peaks selle leidma.

Kas sul on lavanärv? Kuidas sellest üle saad?
Jah, vahepeal on küll ja kui see laval mul juba on, siis on raske, tahaks kohe mängimise lõpetada. Aga tavaliselt ma juba enne lavale minekut mõtlen, miks ma siin olen. Ma üritan endale selgeks teha, et ma lähen lavale, kuna seal on väga lahe ja ma tahan mängida head muusikat ning naudin seda, mida teen. Ja kui muusikud naudivad end, on ka publikul meeldivam kuulata.

Sa ütlesid varem, et sulle meeldib igasugune muusika. Mida sa muusika puhul kuulad esmalt? On see harmoonia, rütm, meloodia või midagi muud?
Minu puhul on see rütm. Üsna loogiline, sest olen trummar. Ja ma kuulan ka energiat. Sageli ma kuulan ka muusikat, millel tempo puudub, aga seal on ikkagi oma rütm ja seda on väga hea kuulata. Nagu lained ookeanil, neil ei ole tempot, aga neil on rütm ja neil on karakter ja energia. See kõik on oluline ka muusikas.

Kes on maailma parim helilooja?
Äärmiselt keeruline küsimus. Sest mulle meeldib John Lennon, mulle meeldib Stravinski, samuti Duke Ellington, Charles Mingus. Mulle meeldivad veel väga paljud, aga keegi neist ei ole parim.

Kas sa mäletad, millal kirjutasid oma esimese loo? Kui praegu kuulaksid oma varajast loominut, kuidas reageeriksid?
See juhtus siis, kui olin teismeline, aga ma ei ole kindel, milline oli esimene. Ilmselt oli selleks midagi funk-muusika sarnast. Kui ma praegu neid kuulaksin, siis ilmselt naeraksin natuke. Nad olid kindlasti natuke naiivsed ja toored. Aga ma ei põe, nende kirjutamine oli oluline osa minu elus.

Millised sinu lindistused on sinu jaoks kõige tähendusrikkamad?
Kui peaksin midagi esile tõstma, siis nendest oleks salvestused ansambliga Ibrahim Electric, Triot ja Toxikum. Kõik projektid on väga head. Ibrahim Electric`uga mängisime koos trombonisti Ray Andersoniga ja see projekt oli väga lahe.
Ansamblisse Triot kuulub Mikko Innanen. Lindistasime plaadi koos John Tchicai`ga ja koostöö on olnud väga nauditav. Olen tulemusega väga rahule jäänud. Ja loomulikult väga oluline on Toxikum, kus on super muusikud ja alati väga hea muusika.

Mis on tähtsaim, mis oled elus saavutanud?
Et elan elu, kus saan elada läbi muusika, mida armastan ja ei pea tegema väga asju, mida ma ei taha.

Kui sa oleksid sündinud 50 aastat varem ja praegu oleks näiteks aasta 1950. Kas sa oleksid ikkagi muusik? Tõesti, polegi sellele mõelnud. Ma hakkasin trummariks täna sellele, et mu ristiisa kinkis mulle kunagi esimese komplekti. Võib-olla poleks ma enda jaoks seda ise avastanudki, nii et kui oleksin sündinud 50 aastat varem, ei teaks ma trummidest võib-olla midagi. Aga võib-olla oleksin laulja. Ma loodan, et ma oleksin ikkagi muusik. Võib-olla mängiksin bebop`i või midagi sellist. Aga võib-olla tegeleksin hoopis millegi muuga.

Mis on sul elus praegu kõige tähtsam?
Mul sündis kolme kuu eest poeg ja tema on praegu number üks. Temast mõtlen kõige rohkem ja ta on mu elus vaieldamatult tähtsaimal kohal.