Trummiromaan klahvpillide, saksofoni ja bassiga

03. detsember 2015
Marje Ingel

Jõulujazzi avanädalavahetusele pani hiilgava punkti Antonio Sanchez oma bändiga Migration. Õigupoolest lõppes nädalavahetus punkti asemel vähemalt kolme hüüumärgiga, sest kontserdi järel valdas ilmselt paljusid kuulajaid tunne, et nad on olnud erakordse muusikalise sündmuse tunnistajaiks.

 

Kontserdi algul tutvustas trummar ja helilooja Antonio Sanchez kõlama hakkavat süiti Meridian (meridiaan) kui katset kirjutada muusikalist romaani lühijuttude asemel. Millest ka ei pajatanuks tolle n-ö muusikalise romaani sisu, polnud see ülesehituselt kindlasti mitte traditsiooniline lineaarselt kulgeva süžeega perekonnakroonika ega ka kriminull. Sancheze süit oli mitte ainult naudinguga kuulatav, vaid kuulaja täit tähelepanu nõudev ja temalt teatud intellektuaalset pingutust eeldav teos. Sedasorti muusika sunnib kaasa mõtlema ja treenib niiviisi kuulaja muusikas mõtlemise võimet – ka sel juhul, kui kuulajal pole muusikalist haridust.

 

Igas romaanis leidub kindlasti peatükke, kus tegevus areneb kiiresti, toimuvad murrangulised sündmused ja asjade käik võtab ootamatu suuna. Antonio Sancheze muusikalises romaanis tundus areng kulgevat keerukaid radu, läbi erinevate tegelaskujude pingestatud interaktsiooni. Mõnel leheküljel oli esiplaanil laiema tooniga mängitud, ajuti hõredam saksofonimeloodia, millele komponeeris tausta keerukama rütmistruktuuriga, aga mitte liialt tihedaks aetud trummipartii, teisal justkui vaidlesid klahvpillid ja trummid omavahel võrdselt paljusõnaliselt. Süidi energilisemad osad passinuks kujutama nii tantsu kui võitlust, aga ka tõusvat spiraali mööda kulgevat arengut.

 

Kuidas aga hoida lugeja (s. t. kuulaja) tähelepanu neis lõikudes, kus justkui midagi ei juhtu? Sanchez tuli selle ülesandega suurepäraselt toime, hoides maagiat alles ka neis süidi osades, kus torm ja tung andsid maad süvitsi minevale mõtiskelule. Väline aeglustumine ja peaaegu peatumine vihjasid sisemisele vaikusele, mis „romaani lugejat“ ehk kontserdi kuulajat samuti endasse minema suunasid.

 

Muusikalise romaani kontseptsioonile andsid huvitava nüansi nö. võõra häälega rääkivad pillid, kui Rhodes’e klahvpillist võluti välja elektrikitarri „karvane“ sound ja saksofoni asemel võttis Seamus Blake kätte elektroonilise EWI (lühend sõnadest electric wind instrument – elektriline puhkpill), mille heli meenutas pehmekõlalist süntesaatorit.

 

Olenemata muusikaromaani süžee kulminatsioonidest või vaiksest sisemisest arengust said kõik ansambli liikmed sõna soolodeks, nagu jazzis kombeks. Vaieldamatute virtuoosidena naelutasid nad publiku tähelepanu oma oskustele ja sõnumile. Ükskõik, kas need improvisatsioonid väljendasid romaani tegelastega toimuvat, peegeldasid nende siseelu, või kajastasid muusikute isiklikke tundeid, liigutas iga pillimehe panus eraldi ja koos võetuna kuulajate meeli ja südant. Öeldakse, et kõige heldemad muusikud on need, kes panevad oma ansamblikaaslased hästi kõlama, ise esile tükkimata. Kahtlemata peab see ütlus paika Antonio Sancheze puhul.

 

Pühapäeval, 29. novembril kell 18 Antonio Sanchez & Migration Vabal Laval.

 

Koosseis: 

Antonio Sanchez – trummid 

Seamus Blake – saksofon 

John Escreet – klaver

Matt Brewer –bass