Tuulemaa

06. detsember 2003

Jazzimeestest bänd toetab Marek Sadama visioone ning tulemus kiigub folgimeeliskelu ja jazzi vahepeal.

Kui te juhtumisi ei tea, siis Marek Sadam on MA, laulja vahel ka teispoole labasuse piiri vääratavast pulliansamblist N-Euro.
Tema vaba-aja-grupp Tuulemaa on koos olnud, laulnud ja mänginud juba terve aasta ning kujutab endast otsekui vastumürki N-Eurole. Või siis “haiguste ravi…” Lauljal on siin hoopis teistsugune roll ja ka mask. Ta püüab jätta muljet oma teisest, tõsisemast minast, inimlikust dimensioonist. Ja ta püüaks nagu meile millestki teada anda, väljendada seda sõna ja häälega. Tekstimeistrina on Sadam teinud sõnu nii popgrupile Anaconda kui Kadi Toomile, nii Anne Veskile kui Üllar Jörbergile. Ja nagu plaat viitab, loeb ta luulekogusid, peab lugu poeetilisest mõttest.
Lisaks lauljale löövad Tuulemaa plaadil kaasa viimasel ajal Hedvig Hansoni ansamblis musitseeriv kitarrist Andre Maaker, klassikalavadelegi põikav saksofonist Ivo Lille, bassist Mihkel Mälgand, löökpilliäss Tanel Ruben ning paaris loos ka flööte ja torupilli mängiv Cätlin Jaago.
Kui muusikud tirivad muretu lihtsusega oma vankrit sinna, kus neile kodusem ehk põhiliselt jazzi suunas, siis laulja isegi ei teeskle, et temagi võiks olla sinapoole teel. Marek Sadam esindab bardilikku liini, pooldeklameerivat luulelist mõtiskelu, milles laulmise ja viisikeerdude aset täidab enamasti riimirütmide loogika ja püüd moodustada sõnapiltidest kaadreid, mis omakorda kangastaksid filmilikke kujutlushetki.
Jääääre-fänlust ja InBoili-ihalust pole võimatu mitte märgata. Mõned lood suisa lajatavad seda kõrvadesse nõnda, et tahaks püsti karata ja hüüda, et “see on ju tema pealt otse…” Tegelikult ei ole. On vaid rollimäng, eeskuju pealt jutuvestja-laulupuhuja šniti toomine teise häälekonteksti, teise mina-maailma. Originaal on muidugi veenvam, aga näiteks laulu “Sinuga koos” on mõtet üle kuulata igal boili-fännil. Selles on muud iva ka, mis päästab loo koopiamasina kuuma põrgukatlasse määratusest.
Sarnane on ka “Sina jää”, mille viisi autor on Marek Sadam ise – meeldejääv hetk, üks plaadi eristuvamaid lugusid, mis mängib pilve tagant paistva õnnepäikesekiire mängu. Muusika autorite seas vilksavad Andre Maaker, Sander Udikas, Lauri Sommer, Ivo Lille, Piret Laikre ja Kalev Tilk. Näiteks “Pilved peas” on lugu, mis ilma bossaliku seadeta võiks olla tavaline klassiõhtu lauluke – liiga lihtne, ettearvatav, trafaretne. Ansambel loob atmosfääri, koob kokku helilõimed, mängib sisse väärtuse.
Tõnis Kõrvitsa helge-südamlik “Õnneseen” Venda Sõelsepa tekstile on töötlus, üks plaadi pärislauludest. See on taas üks holalik kitarriga unistamise lauluke, lapseks tagasi soovimise nostalgia.
Aga kõik siiski ei ole lihtne unistus ja lihtsa laulu veeretamine. Loosse “Elu muinasjutt” on Andre Maaker sisse põiminud päikeselise drum’n’bass’i biidi ja fusion’liku süntesaatorkitarri-heli. Lauri Sommeri “Lill on inime” Ernst Enno tekstile kätkeb tõnutepandlikku neuroosi, tarantella-tantsija hullust, mida häälest ära torupill sügavamaks uuristab.
“Emale” – Maaker manab esile fado otsata kurbust ja rumba tumesinist traagikat. Mihkel Mälgandi kontrabassi minimalism aitab kitarril läbistada hinge. Vapustav. Aga Marek Sadam teeb selle vea, et üritab lauluhäält sellele traagikale järele küünitada ja suureks paisutada. Häält ennast pole piisavalt, ta murdub, laguneb ja ei kerki otsustaval hetkel helidele piisavalt järele. On vaid soov. Vabandab vaid see, tegelikult on see soov siiski siiras.
“Tuulemaa” on üsna vastuoluline plaat, kus leidub nii muusikalisi põnevushetki ja ka seda, mis põnevuse tühistab – nagu vastumürk või umbes nii. Asi on selles, et lauljal pole sellist karismaatilisust hääles – ja ehk ka hääle taga –, mis ilma silmsidemeta naelutaks kuulama. Soov aga on, tahe selleni jõuda. Seda tuleb tunnustada ja lootes ootama jääda, et ehk kunagi hiljem, küpsedes, valmides, kasvades. Bänd on muidugi hea.