Üdini soomelik Jukka Perko ja Avara

10. detsember 2013
MARTIN GORRIS

Jukka Perko pakkus oma ansambliga 4. detsembril Nigulistes erakordse elamuse. Bändi muusika oma pretensioonitu positiivsusega oli nii üdini «Soome», kui vähegi olla saab. Kontserdil toimunut kirjeldab Martin Gorris.

 Kun kitara soi, ei itkeä saa. Kas te teate, mis sõnad edasi tulevad? Ei tea? Pole hullu, ma võin öelda küll, siis pääsete vähemalt guugeldamisest: „Soitan loppuun asti kappaleen. Ylleni taivaat teen tähtineen“.

 

Ega Avara-bändil Eppu Normaali punk-rokiga mingit muud puutepunkti polegi, kui et need „Kitara, taivas ja tähdet“ laulusõnad iseloomustavad Avara muusika loodavat atmosfääri enam kui ülitäpselt.

 

Kontserdi alguses lubatakse publikule midagi, mida kahe kitarri ja saksofoni kooslus justkui ei tõotaks, nimelt kiriku- ja jõulumuusikat „Olulised on arranžeeringud,“ räägib Jukka Perko, „Pealkirjadega me teid ei koorma. ‘Avara’ – it means ‘spacious’,“ lisab ta, unustades, et viibib parasjagu Helsingi lahetaguses eeslinnas, kus tõlke pealt võib energiat säästa.

 

Peale Perko sopransaksofoni on laval veel Teemu Viinikainen akustilise ning Jarmo Saari elektrikitarriga, kroomitud glissando-kang edevalt turris. Hakatuseks toodab Avara kolmikmeeskond paarkümmend minutit peaaegu meetrumivaba helipinda. Üks teema läheb üle teiseks ja konfliktitud atmosfäärid segunevad omavahel. Nad võtavad teemasid üksteiselt üle ja vahetavad jälle tagasi. Avara muusika oma pretensioonitu positiivsusega on nii üdini „Soome“, kui vähegi olla saab. 

 

Teine pala pigistab sopransaksofonist välja prelüüdi. Või intermezzo. Või midagi vahepealset. Kitarrimotiivid salvestuvad sämplerisse ja peavad iseendaga vestlust. Bänd otsib kõla. Ja kõla – see on avarus. Kui olla osav, saab altsaksofoni ning elektrikitarri löökriistadena kasutada – ja Avara on vaieldamatult osav.

 

„See oli Sibelius,“ ütleb Jukka Perko pärast aplausi. Hea teada – mõne asja peale ju iseseisvalt ei tule. Suure tõenäosusega ei tuleks selle peale ka Sibelius ise, sest arranžeering on teinud oma töö. „See viimane lugu ei ole päriselt valmis, aga see sai valmis teie peas,“ kommenteerib Perko, „Meil on veel üks lugu jäänud. Aga ärge muretsege, see on pikk. Vähemalt kaja on pikk.“ Keegi ei naera, Soome huumor jookseb tühjalt kuuse alla hange.

 

Tõsimeeli mängib Jarmo Saari elektrikitarri pulgaga, taustaks Rhode altar enda pühakutehordiga nagu liturgiline koomiks. Nad mängivad väljaspool ruumi-, žanri- ja ajastupiiranguid, mitte kunagi muutumata kõlalt mustaks ja suubumata tsüklonisse. Igaüks saab midagi. Või kui tahta Eppu Normaaliga lõpetada, siis: „Sähköt sain sähkökitaraan!“

 

Jukka Perko Avara  

Nigulistes 4. detsembril kell 19:00 

Jukka Perko – saksofonid

 Teemu Viinikainen – akustiline kitarr

 Jarmo Saari – elektrikitarr