Ultima Thule pakkus lummavaid vastandusi

20. aprill 2013
Maarja Hindoalla

26. aastat tegutsev Eesti roki üks lipulaevasid, Ultima Thule, pakkus Jazzkaare esimesel päeval Merepaviljoni laval rohkem kui poolteist tundi emotsionaalselt jõulist muusikat, mis koosnes nii vanadest armastatud lugudest kui uuemast materjalist. Kontserdist tegi ülevaate Maarja Hindoalla.

Riho Sibula lummav ja sügav hääl, Ultima Thule ühtsus, kütkestavad helid ja puudutav sõnum moodustavad lavalaudadel huvitava ja jõulise, ent mängleva harmoonia. Nende omapärane sünergia, mida bändiliikmed loovad nii omavahel laval kui ka enda ja publiku vahel, ei ole rohkem kui veerandsajandi jooksul grammigi vähenenud. Üle kahe aastakümne kõlanud lood on endiselt energilised ja tugevad.

Ultima Thule kasutab nii muusikas kui sõnades vastandamist, mis tekitab kummastava, kuid paeluva oksüümoronliku sümbioosi, mida rõhutab Riho Sibula kohati võrgutavalt igatsev-ükskõikne ja samas väga jõuline vokaal. Et tegu on jazzifestivaliga, kõlasid ka Thule kontserdil pikad improvisatsioonilised meloodiad kordamööda klahvpillilt, kitarrilt ja trummidelt, millele lisasid omakorda vürtsi elektroonilise heli killud ning psühhedeelne loop’imine. Nende muusika helipilt ei ole tuhmunud ega tolmunud, vaid omandab igal kontserdil aina uusi varjundeid ning vananemise asemel saab üha uueks. Ultima Thule põimib oskuslikult intensiivsemaid ja pehmemaid meloodiaid, mis panevad publiku kordamööda innukalt kaasa elama ning siis jälle endasse süüvima.

Ultima Thulega ühines poole kontserdi pealt ka Bonzo, kelle sõnul oli selline kohtumine „Rakvere väikesele kantrimehele suur õnn“. Suureks õnneks oli see ka publikule, kuna Bonzo käre-jõuline hääl lisas Ultima Thule meloodiatele veelgi sügavust. Ühest küljest käis Bonzo stiililiselt Tõnis Mägi jälgedes, lisades samas vokaalile ka uut kõla ning põnevaid nüansse. Samuti tõi Bonzo lavale talle nii omast muhedust, jalutades mikrofonist vabadel hetkedel, käed seljal, ringi kui juhuslik uudistaja.

„Aed“, mis seostub kuulajatele eelkõige Tõnis Mägi häälega, oli Bonzo esituses juba omanäolisem, pakkudes teravamat vokaali. Tuntud „Muuseas“ oli aga Riho Sibula ja Bonzo vaheline väga tugev ja sügav dialoog, mis pani publiku tõeliselt kaasa elama, ärgitades entusiastlikumad kuulajad isegi kaasa plaksutama ja jalgu trampima. Kasutades rütmivahetusi, uinutati publikut vahepeal ning loo lõpus tõmmati taaskord energia üles. Bonzo lõpetas enda osa kontserdist Ultima Thule ühe signatuurmeloodiaga „Lennelda priiks“.

Legendaarsete lugude vahele pakuti ka uuemat materjali, mis oli taaskord mahedam ja mõtlikum, ehk isegi kurblikum. Samas tekitasid ka uuemad lood oma ühtse stiiliga meeldivat äratundmisrõõmu ning nostalgiat. Ultima Thule jääb tihti oma juurte juurde, ajades muusikalises mõttes sama joont, kuid olenemata pikast esinemisstaažist ei väsita see publikut, vaid pakub igal kontserdil midagi uut.

Ultima Thule esines oma tuntud headuses, pakkudes endassehaaravat muusikat, millest õhkub küpsust ja teadmisi, kuid endiselt ka energiat, elujõulisust ning uudsust. Veidi vähem kui kahetunnisest kontserdist sai emotsionaalselt väsitav, ent samas ka kosutav rännak.

Ultima Thule ja Bonzo
19. aprillil Merepaviljonis

Koosseis:
Riho Sibul – vokaal, kitarr
Aare Põder – klahvpillid
Kalle Vilpuu – kitarr
Raul Vaigla – basskitarr
Toomas Rull – trummid
Bonzo – vokaal