Kontserdikaja: Ultra Jazz: D-A-R trio oli omaette nähtus

11. november 2006

Prantsuse-Burkina Faso trio võitis publiku poolehoiu emotsionaalse esitusega. Õhtu täheks kujunes djembemängija Adama Dramé. Loe, mida arvas publik.

2. novembri õhtul kohtusid KUMU auditooriumis Euroopa konservatiivne džässitraditsioon ja Aafrika vabad rütmid. Esines D-A-R Trio koosseisus Francois Raulin klaveril, Jean-Jacques Avenel kontrabassil ja Adama Dramé djembe-trummidel.

Kuulama tulnuid kostitati fantaasiarohke ja mitmekesise kontserdiga, mis ei lasknud hetkekski igavust tunda. Publik arvas, et uue kunstimuuseumi black-boxi sobis trio otsekui valatult.

Publiku arvamusi kogusid Ivo Heinloo, Mari Hiiemäe, Marit Mihklepp.

Aleksandr(48), tegutseb kaabeltelevisiooni vallas:”Muljed on väga rõõmsad. Muusikud olid isikutena väga silmapaistvad. Trummimees ja pianist olid imelised, bassist rääkimata.”

Merle, haridustöötaja:”Kontsert oli väga positiivne. See ei ole küll päris selline džäss, mida ma igapäevaselt kuulaks, aga väga huvitav oli. See, mida ma Jazzkaare kontsertide puhul alati naudin, on see, mismoodi inimesed lava peal ise asju naudivad. Nii suudavad nad ka saali oma asju nautima panna. Ja ma tõesti nautisin seda, mida nad tegid. Väga professionaalne esitus.”

Kalle (27), töötab IT-alal:”Metsik Aafrika püütud Prantsuse võtmesse džässis. Prantslased olid omamoodi seltskond, hästi oli suudetud Aafrika esindaja oma punti võtta. Kõik sobis – klaver tuli esile, samuti trummimäng. Väga hea, lausa nauditav kokkumäng.”

Raimond Lind (29), projekteerija:”Mehed elasid nii sisse. Muljed on enam kui positiivsed. Rütmikas ja mõnus, pani mõtlema, et miks ma viimasel ajal nii vähe olen džässiüritustel käinud. Lõpus oli hästi näha, kuidas trummimees endast juba peaaegu välja läks ja bassimees ei jõudnud talle vaat et järele.”

Alan (26), IT-mees:”Mul jäi mulje, kui artistid lava peale tulid, et kolm sellist pilli ei sobi elu sees kokku, aga see tuli fantastiliselt välja. Lausa kahju oli, kui see ära lõppes. See trummar oli super, ma pole nii elavat moosekanti varem näinud. Ta võttis publiku täielikult kaasa. Nad tegid väga head muusikat. See oli kõrge, kauge ja ilus.”

Aarika (47), kosmeetikakonsultant:”Täitsa tore kontsert, täiesti omaette elamus. Enne ei teadnud ma nende muusikast mitte midagi, polnud üldse kuulnud. Tütar õpib mul prantsuse keelt ja kõik on meil seetõttu Prantsusmaaga seotud. Tulime prantsuse muusikuid kuulama. Väga vahva kontsert oli. Algul oli õhus ootust, et mis sellest üldse tuleb, klaverimängija alustas üksi. Pärast läks kõik kenasti kokku. Tundub, et nad oskavad ikka kõike.”

Kirli (25), Euroopa Liidu temaatikaga seotud asjaajaja:”Väga huvitav oli. Esimene lugu mulle küll ei meeldinud, aga edasi oli mõnus. Mustanahaline trummimängija jäi teistest rohkem silma. Ma arvasin tegelikult, et nad laulavad rohkem, aga see oli tore ka sellisena. Kontrabass oli tüüpiline jazzipill. Kontsert jäi liiga lühikeseks ja oli imelik, et kohe pandi tuled põlema ja ei saanud mängijaid tagasi kutsuda.”

Ester, tegutseb turundusvaldkonnas:“Positiivne elamus. Oleme varem ka sellist muusikat kuulanud, aga ikka tujust oleneb, kas lähed sinna sisse või mitte. Mõnikord mõtled rohkem, teinekord ongi puhas emotsioon. Tõtt öelda tekkis ikka seoseid küll, see linnulugu (“Albatross”) oli küll päris linnulik. Samas alguses tundus, et igaüks paneb oma, et iga muusik oli täiesti omas teemas, tekkis klimberdamisefekt. Hiljem hakkas looma, tekkis sünergia. Päris hea oli.”

Mare Pedanik, Kumu töötaja:“Emotsioonid on head ja positiivsed. Publiku kohta võin öelda, et ehteestlaslikult hakkasid inimesed elama lisaloo ajal. Minu jaoks on muusika rohkem ikka tunne, see, kuidas läheb muusika ja rütmi sisse. Trummisoolod olid hästi mõnusad, nendele elasin kohe eriliselt kaasa, rütmiliselt hea fiiling.”

Vene keelt kõnelev tore keskealine vene mees: “Aga mida te tahate teada? Suurepärane kontsert! Minu jaoks eriti huvitav, sest olen esimest korda jazzkontserdil, olen väga rahul. Kõik kolm meeldisid tohutult, üksinda olid eriilmelised ja iseseisvad, koos moodustasid veel fantastilisema komando!”

Vigdis (53), õpetaja Norrast: “Eestis on ilus ja kontsert oli peaaegu sama tore. Meeldis see, kuidas muusikud üksteist kuulasid. Alguses ainult djembe oli liiga tugevalt metalne, jäin kontrabassi häält taga igatsema. Liiga kõvasti mängis. Aga samas trummar oli nii emotsionaalne, et kaunis vaadata.”