Ultra Jazz: KTU erinevad näod Tamperes ja Rock Cafes

09. november 2005

Jazzkaare veebireporteril Mari Hiiemäel õnnestus osa saada KTU kontserdist nii Tampere Jazz Happeningil kui Tallinnas Rock Cafes. Need õhtud olid ühtaegu sarnased, ent ometi väga erinevad.

Nelja eksperimenteeriva muusiku ühisprojekt KTU (Soome-USA) koosneb topeltduost – Kimmo Pohjonen ja Samuli Kosminen projektist Kluster ning Pat Mastelotto ja Trey Gunn ansamblist King Crimson. Kaks päeva enne 7. novembri Tallinna kontserti esines KTU Tampere Jazz Happeningil, olles seal üheks peaesinejatest.

Mari Hiiemäe Jazzkaare veebitoimetusest viibis mõlemal kontserdil ing mõtiskleb kahe kontserdi omapärade üle.

KTU võtmefiguuriks on Kimmo Pohjonen, kes on soomlaste rahvuslik uhkus jazzmaastikul. Soomlaste jaoks on ta tuntud ja oodatud esineja, kelle lavaletulekut saadavavad emotsioonid, kuigi publik veel ei teagi, millega Pohjonen seekord üllatab.

Kahtlemata on tegemist ekstreemse artistiga. Tema esinemisega käib kaasas läbimõeldud efektitsemine ning rahvale see meeldib. Esimeste kõmavate löökide peale akordioni bassiregistrisse kostab juba juubeldamist, esimene lugu saab kiljuvate ovatsioonide osaliseks. Muusika on võimas ja vallutav. Pohjonen mängib akordionit nii nagu ei mängita ja nii nagu ükski akordioniõpetaja kunagi ei õpeta. Kõlarites hüplevad välgukõmatusi meenutavad stereohelid. Kimmo Pohjoneni käes on akordion säilitanud vaid kuju, heli on tugeva moonde läbi teinud.

KTU kava on Tamperes ning Tallinnas sama, Eestis antud kontserdi helikeel on lähedane esinemisele Soomes, kuid erinev atmosfäär tingib fiilinguvahe. Rock Cafe õhkkond loob vaieldamatult teistsuguse esinemissituatsiooni kui Tampere Tullikamara Kultuurikeskuse saal, kus KTU Soomes üles astus. Tamperes on inimeste paiknemine fikseeritud toolide asetusega, süvenemine on kohustuslik ja heliefektid jõuavad kuulajani igast küljest. Rock Cafe pakub püstijalu klubikontserti.

Ühest küljest on eestlastel tunduvalt soodsam lähtepositsioon enda mõnusalt tundmiseks, püstiolek lausa eeldab kerget muusikale kaasaõõtsumist ning sellega õige laine peale saamist. Teisest küljest jäävad Rock Cafes kehvemasse olukorda need, kes on otsustanud seista külgedel või rõdu serval, sest heli on maksimaalselt mõjus vaid kuulajale, kes seisab päris saali keskel. Võtmehelisid kostub stereoefektina erinevatelt külgedelt ning inimene, kes seisab seina ääres ühe kõlari lähedal, selleseid heliefekte eriti ei taju.

Maksimaalse süvenemisvõimalusega pinda on Tampere esinemispaigas tohutult rohkem, kuid Rock Cafe eelis on võimalus ninapidi päris lava ette trügida, hoopis lähemale, kui Tampere kontserdi esimese toolideread paigutatud. Kel tõesti tahtmist on, see oma koha ka saab.

KTU kontserdi kuulajal on mõistlik ühe kohal paigal püsida, mitte parema platsi otsinguil ringi kolada. Müsteeriumil on oma kompositsioon, selle tajumine eeldab kogu kava süvenenud kuulamist. Siia-sinna kõndija ei saa tegelikult suurt midagi peale tulvava helidehakkliha. Rock Cafe rõdu tagaservas on halb heli, kuigi seal on hea ülevaade toimuvast, kõik esinejad võrdselt näha. Silma jääb Riho Sibul, kes istub nõutu näoga rõdul teiste taga nurgas ega näi muusikast eriti midagi arvavat.

Tampere Jazzi fiilinguloojaks on suur ekraan esinejate taga seinal, millele lastakse erinevaid valgusmänge toonitamaks muusika meeleolusid. KTU esinemist saadavad ornament-mustriga valgusruudud, sünge valgus süvendab helide sugestiivsust. Valgus- ja heliefektid haaravad kogu saali. See on tohutult haarav muusika, tummine, massiivne helikeel. Valgustajapuldis istub mees, kelle ülesanne on tegeleda kogu esinemise jooksul ainult taustavalgusega ekraanil, millele projekteeritud mustrid korduvad lael.

Eestis ekraani pole, meeleoluloomise vahendina kasutatakse suitsu ja lillat valgust. Esinejate peale suunatud kollane valgusvoog hääbub intensiivses lillas helenduseks. Mängijad hõõguvad heledalt, ümbritsetuna lillast värvivõrust.

Pohjonen ümbritseb ennast kummalise atribuutikaga. Neetide ja metallrõngastega nahkvõru käel, läikivmust ja hõbedane ornamenteeritud seelik, must nahkvest ja paljad õlad teevad lillakas valguses staarist irreaalse Supermani-taolise kangelase. Pilgud on akordionil, olgu teised nii meisterlikud kui tahes, Pohjoneni mäng on lihtsalt nii pretensioonikas.

Samuli Kosminen sämpleril ja Pat Mastelotto oma küllusliku trummivalikuga genereerivad mõjusaid (elektri)trummi saunde. Trummitaldrikute komplekt kõrgub kihiti ühe varre otsas nagu korrustega pulmatort, iga taldrik teeb erinevat häält. Kosmiliste helide foonil mõjub tavaline kõristi kohati ootamatumalt kui Pohjoneni akordionilöögid. Warr-kitarri virtuoos Trey Gunn hoiab kitarri põlvedel ja sõrmitseb seda nagu kannelt.

Kui Tallinnas on publiku aplus staaride lavaletuleku ajal veel kahtlev, siis soomlased juba juubeldasid hoiakuga “Meie Kimmo, jee!”. Esimene lugu on väga vaikne juhuslikena mõjuvate helide kombinatsioon ning eestlased veel ei tea, mida oodata. Kava on üles ehitatud tõusva kangusega, kui publik juba käpas, keeratakse vinti juurde ning ovatsioonid ning viled ei jää tulemata.

Pohjoneni helipuldis matistatud naeruvalingud ja joigumine on üldmeloodia kindel osa. Kasvava tugevusega bassinoodid rebivad elektroonika ja naturaalse vahel. Muusikasse on peidetud pisuke folkloorne alge, helidepalett sisaldab põdrakellade kolinat ning saami joige. Fotograafe ja pildistajaid on ohtralt, küll välguga küll ilma. Seda nii Soomes kui Eestis. Tegemist on ikkagi juba suurema kaliibri staaridega.