UMA

26. november 2008

Kitarr ja trompet jahivad kirikuvõlvide all kajavat ilu. Robert Jürjendali ja Aleksei Saksa uue plaadi produtsent on sakslane Markus Reuter.

UMA on Robert Jürjendal ja Aleksei Saks – kitarrid ja trompet. Selline on uue projekti kõige lakoonilisem tutvustus ja nõnda esitlevad nad ennast ka ise oma MySpace-leheküljel. Tagasihoidlikkus on oluline, sest duo muusikagi on eelkõige tasane, rahulik, ilus ja pealetükkimatu.

Novembri lõpupäevadel oma debüütplaadi esitluskontserte mänginud UMA on tegutsenud tegelikult juba rohkem kui aasta ning harvade kontsertide paigad on eelistatult ikka olnud kirikud, kus aeglasel helil on võlvide all aega hõljumiseks. “Civitas Soli” on salvestatud Keila kirikus ning plaadi produtsent Markus Reuter (mäletate? Sakslane, kes 2008 Jazzkaarel oli Weekend Guitar Trio sünnipäevakontserdi külaliseks ja enne seda käis siin Crimsoni-hõngulise projektiga Tuner) kirjutas albumi tagaküljele ka lühikese saateteksti.

“Ilus” on sõna, mida Reuter esimeste seas kasutab. Ta oli kohal ja aitas salvestusinseneri rollis tegutsenud Andre Maakeril helipilti kirikus paika panna. Mikrofone paigutati isegi puupõranda võngete püüdmiseks. Reuter võttis materjali Saksamaale kaasa ja töötas sellega seal edasi. Ta püüdis luua sarnast tervikut sellega, mida ta koges salvestuspaigal. Mingil hetkel tekkis aga soov seda pilti avardada ning siis pakkus Reuter salvestatut kuulata sõbrale Robert Richile. Ka tema lisas oma ettekujutuse ning siis oligi asi paigas. Umbes sellisena kirjeldab Markus Reuter UMA plaadi valmimist.

Muusikaliselt tundub UMA üritus siiski veidi ambitsioonikam kui lihtsalt “millegi ilusa mängimine”. Juba albumi ümbrisel kosmosesõidukiks kombineeritud kitarri-trompeti konstruktsioon osutab sellele. Tumedas avaruses hõljuv muusikamasin on nagu Star Trek’i avatiitrite all uutele seiklustele vastu sööstev tähelaev… Mis muidugi loob väära kujutluse, sest UMA muusika iseloom on teistsugune. Näib suisa, et nad on lähtunud plaanist luua midagi ECM-ilikku, kus enamasti on plaatidel nõnda, et helid triivivad otsekui varjudena aegluubis, vahel põrkuvad ja sulanduvad nagu uduviirud või suitsurõngad peaaegu tuuletus öös. ECM on paljudele üks muusikaline meeleseisund teistsuguses reaalsuses, ilusamas maailmas.

UMA tahab olla just midagi niisugust, kuid võttes eelkirjeldatu taustsüsteemiks, siis siiski pisut kärsitumalt ja lühemate hingamispausidega kui n-ö ECM-i keskmine. Nende muusika on traditsioonilisem selles mõttes, et muusikalist aega liigendavad pigem konkreetsete vältustega noodid kui kõlasündmuste vaheldumise rütmid. Robert Jürjendali kitarripartiide kõige iseloomulikum joon on siin tiksuv-ühtlane rütm. Ja Aleksei Saks mängib meloodiatel kohusetruult kõik noodikohad täis (klassika esitamise mõju?), jätmata tühikuid, mida saaks kuulaja kujutlus ise täita. See on peamine erinevus. Lineaarsus.

Aga need kümme kompositsiooni, millest mõned on tuttavad ka Weekend Guitar Trio repertuaaris on ikkagi lummavalt kaunid ja huvitava helikoega. Keila kiriku seintelt peegelduvatesse helikajadesse on miksitud ka ümbrushelisid ja diskreetsel moel kasutatud ka elektroonilisi heliprotsessoreid. Öelda “kompositsioonid” pole vist päriselt õige, sest pigem meenutab kuuldu helivisandeid või miniatuure, teatavas värvigammas ja tundetoonis jäädvustunud fotosid. Igaüks neist on pisut erinev, kuid võib aimata, et need on sama käega tehtud pildid. Pealegi rõhutab UMA MySpace lehekülg improvisatsiooni olemasolu nende muusikas, kuigi kuulaja ei pruugi seda helide lumma sattunult hoomatagi.

Selline on UMA debüütalbum. Kaunikõlaline, helide kulgemisi kuulav, meloodiline, ulatuvuse ja avarusega muusika.

Aleksei Saks (trompet, corno da caccia)
Robert Jürjendal (kitarr, live-elektroonika)

1. Ballad to holy water
2. Tea Drinker
3. Canon
4. Eight months
5. Cure for sadness
6. Who?
7. Forgotten legend
8. Passacaglia
9. That’s why we are here
10. Civitas soli