Duo UMA ja Iris Oja koostöö on nüüdseks kestnud juba paar aastat. Algul tõlgendati ühiselt vaimulikku muusikat, nüüdseks on jõutud ühise heliloominguni – värskel plaadil „Peidus pool“ on heliloojatena osalemas kõik kolm. Sama plaadi esitluskontserti võis kuulda Talvejazzi raames Kumus 23. veebruaril.
Kontsert algas Robert Jürjendali kitarri kaunikõlaliste nootidega, mis esiotsa ei paistnud muid helisid endale seltsiks vajavatki. Veidi hiljem liitus siiski Aleksei Saksa trompet ning kitarr asus samm-sammulisele rännakule mööda minoorse helirea astmeid. Samalaadse astme-sammulise matka läbi heliteose võttis ette ka Iris Oja hääl, trompet heljutas end pikemate vältustega nootidel. Kõik see kokku kõlas (vähemalt minu jaoks) väga arvopärdilikult, olgu taotluslikult või mitte, ja antud juhul kippus kõlaline sarnasus suure helilooja tintinnabuli-stiiliga esitatavale teosele kahjuks tulema.
Avaloo teine miinus oli, et silp- ja noothaaval lauldav tekst lahustus niiviisi helikoes ning teksti sisu läks kaduma. Vaagisin endamisi, kas mõni levi- (või rock-?) -muusika taustaga laulja suutnuks siin vältida pärdiliku kõlapildi tekkimist kuulaja kõrvus. Iris Oja hääl oli selles esimeses laulus rõhutatult instrumendi rollis, mis kõlas küll kaunilt, kuid ei kandnud edasi sõnade sisu, vaid esitas ettekirjutatud noote. Vaevalt saab seda aga laulja süüks panna, asi oli ikkagi meloodia ülesehituses. Püüdsin küll kujutleda sama laulu ka mõne teise, mitte klassikalise koolitusega laulja esituses, aga tõenäoliselt oleks tulemus (vähemalt teksti sisu kaotsimineku poolest) üsna sarnane. Olles lugenud vahetult enne kontserdi algust Uma ja Iris Oja värskelt valminud plaadi vahelt voldikust Anzori Barkalaja kirjutatud lauluteksti, kogesin, et esitus ei kinnistanud seda mu mällu, vaid pühkis hoopis meelest.
Enne teise laulu kõlamist astus ka Anzori korraks esinejate ritta, et laulude tekkeloo kohta selgitusi jagada. Ta rääkis koostööst muusikutega ja mainis mõndagi taustainfoks kasulikku, aga kuidagi õnnestus tal saladuseks jättagi, kas enne oli olemas muusika või tekstid, või sündisid mõlemad vastastikku inspireerivas ühises loomeprotsessis. Olgu pealegi, mõistatuslikkuse loor tuleb sedasorti muusikale ainult kasuks.
Teises laulus olid sõnad muusikaga õnnelikult üheks tervikuks saanud ning Iris Oja hääleski oli lihtsat ja hubast folgilikku tooni nagu kogu palas. Järgmises laulus „Pilgupüüd ja…“ tabas kuulajat aga täiesti ootamatu äratundmine: eesti muusika on saanud rikkamaks uue jazzlaulja võrra! Aleksei Saksa komponeeritud mõtliku ballaadi stiilipuhas esitus Iris Ojalt oli nauditav – ja missugused suurepärased madalad noodid! Veel teinegi jazzilugu, Robert Jürjendali „Päev vaikselt seab“ kõlas Oja esituses veenvalt. Üliharva on võimalik leida mõnd klassikalise koolitusega lauljat, kes suudaks teha niisuguseid hüppeid üle stiilipiiride, ilma oma „ooperipagasit“ vägisi kaasa vedamata. Üks niisuguseid haruldasi andeid oli Georg Ots, selles veendumiseks piisab, kui kuulata näiteks tema salvestatud Evald Vainu laulu „Esmakordselt“. Nüüd on Iris Oja näidanud, et ta võiks hakkama saada sarnase vägiteoga. Julgustaksin teda edaspidigi jazzballaade tõlgendama ja hoian pöialt, et tema koostöö UMA’ga (ja miks mitte mõne teisegi jazzkollektiiviga) jätkuks.
Aga kontserdi juurde tagasi. Laulus „Tähevalgus“ võis Iris Oja kuulda Aleksei Saksaga võidu improviseerimas – sedapuhku küll mitte otseselt jazzilikus, vaid pigem folgilikus võtmes, mis oli iseloomulik mitmele kontserdil kõlanud laulule. Laulus „Veoloom“ võis aimata Iris Oja potentsiaali ka rockilike teoste esitamiseks. Aleksei Saksa pillis oleks kohati aga nagu näuguv kass või lalisev laps peidus olnud, nii ebatrompetilikud olid helid, mis sealt kostsid. Samas olid need väga leidlikud ja sobisid antud konteksti ideaalselt.
Veel teistki korda suutis Iris Oja kuulajat oma esitusega jalust rabada: laulus „Tume vari“ kasutas ta kõne, sosina ja laulu vahelisi häälevarjundeid ning väga madalaid noote, mis andsid Anzori Barkalaja tekstile tõelise tondijutu mõõtme. Aleksei Saksa jahisarve puhas toon lõikus sellesse tumedasse atmosfääri kui viimsepäevapasun. Kokkuvõttes väga mõjuv, pinget lõpuni hoidev lugu. Kõhedusttekitava tausta loomise eest, nagu ka kogu kontserdi muusikalise vundamendi loomise eest kandis hoolt Robert Jürjendal kitarri ja elektroonika abil.
Kontsert andis kinnitust, et tõeliselt heade interpreetide väljendusoskused ja eneseteostuse võimalused ei piirdu üheainsa stiiliga.
UMA, Iris Oja ja Anzori Barkalaja esinesid 23. veebruaril kell 17 Kumu Auditooriumis.
Koosseis:
Iris Oja – hääl
Aleksei Saks – trompet, corno da caccia (jahisarv)
Robert Jürjendal – kitarrid, elektroonika
Anzori Barkalaja – tekstid