Umbria Jazzil pool miljonit kuulajat

29. juuli 2007

Umbria Jazzi raamesse mahtus tänavu nii rahvusvaheliselt raputanud skandaal kui ka helgeid hetki jazziajaloo suurkujudega ning Arvo Pärdi „Fratrese“ esitus.

6.-15. juulini Perugia keskaegses südames toimunud Umbria Jazzi hindavad korraldajad ajaloo õnnestunumaks, sest 450 muusiku seas olid kohal jazzimaailma suurkujud Sonny Rollins, Ornette Coleman, Keith Jarrett, George Benson, Al Jarreau, Pat Metheny jpt. Tegemist on Euroopa ühe mõjukama jazzifestivaliga, kirjutab Madli-Liis Parts.

Kümne päeva jooksul toimus kümnes kontserdipaigas kokku ligi 300 kontserti. Piletimüügi tuluks kujunes 1 miljon eurot (ca 15,6 miljonit Eesti krooni). Festivaliga samal ajal toimusid meistrikursused noortele jazziõppuritele, millest ca 30% osalejaid tuli välismaalt, sh isegi Jaapanist ja Kanadast. Sündmust kajastas 150 ajakirjanikku.

Umbria Jazzi raamidesse mahtus tänavu nii rahvusvaheliselt raputanud skandaal kui ka helgeid hetki jazziajaloo suurkujudega ning Arvo Pärdi „Fratrese“ esitus.

„Umbria Jazz oli 1970ndate keskel kui jazzi Woodstock. Festivali kontserte jagus mitmesse linna, inimesi oli palju ja muusikudki mäletavad ekstreemseid olukordi,“ meenutab põline festivali vabatahtlik töötaja. Festival olla muutunud nii popiks, et olukord väljus kontrolli alt ning korraldajad otsustasid sündmuse koondada vaid Perugia keskaegsesse linnasüdamesse.

Muidu vaikielus kulgev mõnekümne tuhande elanikuga Perugia muutub igal aastal kümneks juulikuumuses vaevlevaks päevaks kirevaks jazzilinnaks. Lihtne oli trehvata uudistavat Ornette Colemani või Sonny Rollinsit ning sattuda jazzbrunchile kõrvuti Joe Lovano ja Dave Douglasega. Väikses tänavakohvikus võis olla tunnistajaks, kui kange espressotassi taga pandi paika USA vibrafonist Joe Locke´i sügisese Eurotuuri üksikasju ning otsustati San Francisco Jazz Collective´i järgmise aasta kontserdipaiku. Taolisi hetki võis tabada igal sammul.

Jazziasjatundjad peavad Umbria Jazzi üheks paremaks koostööle orienteeritud festivaliks. Iidse massiivse 16. sajandist säilinud Rocca Paolina kindluse ning romantiliselt käänuliste tänavatega vanalinn loob erksalt loomingulise õhkkonna. Lihtsalt jazzisõbrale on aga festival ideaalne koht ühendada puhkus ning muusika. Imekaunid keskaegsed mägilinnad asuvad Perugiast rongiga sõites vaid mõnekümne minuti kaugusel. Pärastlõunast võib alustada kontserdimaratoniga.

Nagu taolistel suvistel hiidfestivalidel tavaks, koosneb ka Umbria Jazz justkui kahest tervikust. Priipääsuga leiab tantsulisema ja kergema programm üle linna laiali puistatud vabalavadel ning söögikohtades. Piletitega saab osa sisukast jazzivalikust väikestes saalides ning suurimal, 2500 istekohaga Arena Santa Giuliana vabaõhulaval. Viimane oli festivali tippesinejate päralt, kus näiteks Pat Metheny ning Brad Mehldau suutsid vaid kahekesi otsekui tarretada publiku, kes nende mängu iga heli nautis. Metheny kvartetti kuulas hinge kinni pidades kokku üle 3000 inimese.

Kui Santa Giuliana oli ette aimatava kvaliteedipitseriga kontserdipaik, siis üllatusi sündis meie Vene draamateatrit meenutavas viie rõduga Teatro Morlacchis ning kirikust ümber seatud Oratorio Santa Cecilias. Staazhikate tegijate kõrval esinesid seal täissaalidele ka noored tulevikutähed. Näiteks kolumbia harfimängija Edmar Castaneda ning võluva ameeriklanna Esperanza Spaldingu trio. Lapselikult siiras ja vahetu Spalding jäi meelde köitva kammerliku bossakavaga, kus neiu mängis nii kontrabassi kui ka laulis ja skättis.

Sundimatult mõnus oli 4. novembri väljak, kus tuhanded kesköisele särtsakale fankile kaasa elasid. Hilisööl oli väljakul ja linna peatänaval Corso Vannuccil lõbutsevast rahvasummast päris vaevarikas endale teed läbi murda. Heaks päeva alguse kohtumispaigaks aga kujunes vabaõhukohvik-kontserdipaik Giardini Carducci, kus võis müüril istudes krõbedat pitsatükki mekkides silmitseda imelisi piltpostkaardi-vaateid mägedele, põldudele ja all-linnale, taustaks meeleolukas vokaaljazz.

Muusikaliselt on Umbria Jazz kõrgel tasemel peavoolu jazzi festival. Kunstilise juhi Carlo Pagnotta sõnul on kava ühekülgsust neile ette heidetud, ent tema hinnangul on see ainus võimalus rõõmustada suurt hulka külalisi. Esmane on kvaliteet, sest festival on Itaalias kultuuripoliitiliselt tähtis sümbol. Perugia linnavalitsus eraldas tänavu koguni 3,5 miljonit Eurot ühe suure laguneva kiriku taastamiseks, et sellest saaks tulevikus festivalile oluline lava.

Peaesinejate staatuses vanem generatsioon pakkus unustamatuid hetki. Sonny Rollins näitas, mida tähendab virtuoossus, hellitades kuulajaid oma haaravate saksisoolodega, mis pani unustama, et vanameistril juba 76 aastat turjal. Ornette Colemani kava oli mitmekesine ja koosseis põnev – kontrabass, kaks elektribassi ning trummid, kusjuures vanameister ise mängis nii viiulit, saksofoni kui ka trompetit. Milline pillikäsitlus, milline fantaasia improvisatsioonides!

Soulitäht Solomon Burke ei pidanud paljuks oma võimsal hingestatud etteastel heita publikusse kaelaehteid, jagada roose ning meenutada, kuidas vaid aasta tagasi oli ta samal laval koos tänaseks manalateele läinud James Browniga. Nii Coleman kui ka Burke kutsusid lõpupaladeks lavale inimesi publikust. Publiku köitmise läbimõeldud trikid ei varjutanud hetkekski laval sündinud muusikalist täispanust.

Muinasjutuookeaniks ehitud laval tormas tulesädemena Carlinhos Brown, kord lauldes, kord trumme põristades. Oma kullafondist esitas lugusid Gilberto Gil. Mõlemad panid tuhanded kuulajad samas rütmis hingama ja tantsima. Jazzigurmaane hellitanud Charles Tolliveri Big Bandi käes kõlasid trompetistist orkestriliidri keerukad lood särava tervikuna.

Umbria Jazzi magusasse meepotti sattus paraku ka tubli annus tõrva, mis pani paariks päevaks linna hoopis muusikavälistel teemadel kihama. Trio Keith Jarrett-Gary Peacock-Jack DeJohnette kontserdi eel solvas Jarrett häbematult nii publikut kui linna sedavõrd, et festivali kunstiline juht teatas, et pianist pole enam kunagi Perugiasse tagasi oodatud.

Jarrett nähvas publikule, et keegi ei tohi triot kontserdi ajal pildistada, ehkki kohalolijaile oli nõue juba edasi öeldud ning, nagu heaks tavaks, jääb muusiku soov nii piltnikele kui kuulajaile seaduseks. Jarretti sõnavõtt jõudis ka välispressi, helifaili saab kuulata YouTube´is. Publik muidugi ei tunnustanud pianisti ühtegi soolot tol õhtul aplausi vääriliseks.

Esmakordselt festivali ajaloos mahtus programmi suur hulk kohalikke muusikuid. Nagu kinnitas Jazzkaarel esinenud itaalia esitrompetist Paolo Fresu, oli kohal kogu Itaalia jazzieliit erinevatest põlvkondadest – Enrico Rava, Gianluigi Trovesi, Stefano Bollani, Fabrizio Bosso, Flavio Boltro, Enrico Pieranunzi, Danilo Rea, Francesco Cafiso, kui nimetada vaid üksikuid. Fresu sõnul on üle hulga aja Itaalia jazz taas tõusuteel. Tähelepanusõelale jäid eriti pianistid ja trompetistid.

Klaveriduod Enrico Pieranunzi-Dado Moroni ning Renato Sellani-Danilo Rea esitlesid itaalia jazzi poeetilist poolust nagu ka pianistide Riccardo Arrighini ning Michele di Toro triod. Hasartse ja tulisusega tõstsid Morlacchi teatri lae mõtteliselt taevasse trompetistid Bosso ja Boltro koos noorukese saksofonisti Francesco Cafisoga erinevates koosseisudes. Rõõmustas, et itaallased mängisid eelkõige oma muusikat, demonstreerides virtuoossust ja isikupära ning uuemaid ideid.

Üheks festivali intiimseks kõrghetkeks kujunes Paolo Fresu, Dhafer Youssefi, Diederik Wisselsi ning Alborada keelpillikvarteti esituses Fresu „Scores!“, mis on eelkõige läbilõige Fresu filmimuusikast. Morlacchi saali võimalusi kasutati kaunite kõlapiltide maalimiseks maksimaalselt. Nii jalutas Paolo Fresu trompetit puhudes läbi saali, keelpillikvarteti liikmed mängisid saali eri nurkades. Kavva kuulus ka üllatuslikult Arvo Pärdi „Fratres“, mis sobis tervikusse suurepäraselt. Nii Fresu kui Youssef kinnitasid, et kasutavad iga võimalust, et tutvustada maailmale ühe oma lemmiku Pärdi loomingut.

Igal sammul võis kogeda, kui tuliselt armastavad itaallased oma muusikuid. Kui nii mõnegi välisesineja kontsertidel oli publikut kesiselt, siis itaallaste kontserdid olid välja müüdud, aplausid ning lisaloo meelitused ei tahtnud lõppeda. Publik suhtus omadesse kui tõelistesse kangelastesse.

Eks hoolivuse ja mõjukuse märgiks ole seegi, et Umbria Jazzi korraldajad on võtnud kohustuse tutvustada Itaalia jazzi maailmas. Nii on tehtud Umbria Jazzi minifestivale Tokios ja New Yorgis. Vahva traditsioonina kogunevad truud fännid mitmelt poolt maailmast ka aastavahetuseks Umbriasse Orvieto väikelinna. 28. detsembrist 1. jaanuarini toimub seal juba 15. korda Umbria Jazz Winter, mis koosseisult suvisega võrdväärne.

Vaata fotomeenutusi
Umbria Jazz 07 vol 1
Umbria Jazz 07 vol 2
Umbria Jazz 07 vol 3

Artikkel ilmus ajakirja Muusika septembrinumbris.