Unistuste hääled ja unistuste bigbänd Jõulujazzil

10. detsember 2013
MARJE INGEL

Üks uhke muusikaline show algas vanasti ikka avamänguga. Nii algas ka 3. detsembri õhtune kontsert Nokia Kontserdimajas Siim Aimla seadega Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi „Figaro pulm“ avamängust Estonian Dream Big Bandi esituses, andes justkui mõista, et järgnev kontsert koostöös ansambliga New York Voices on tunnistuseks lausa taevalikust omavahelisest klapist ehk nö „match made in heaven“. Kosjasobitajana oli osapooled kokku toonud Anne Erm, kuid sobitatavaid ehk muusikuid laval oli muidugi kaugelt rohkem kui paar, pigem paarkümmend.

Teine pala „Sing, sing, sing“ kutsus laulma neliku New York Voices. Publiku ette sammuva kvarteti liikmed nägid nüüd välja mõnevõrra teistsugused kui oma viimasel külaskäigul Eestisse üle kümne aasta tagasi, kuid hääled olid endiselt vormis. Selles võis veenduda kohe, kui nad laulmiseks suu avasid.

 

Ameerika jazzvokaalgruppide traditsioonide jätkajana oli New York Voices kavva võtnud ka pala „Jackie“ kuulsalt Lambert, Hendricks & Ross triolt. Sopran Kim Nazarian kasutas hiilgavas improvisatsioonis kogu oma hääleulatust, temalt järje üle võtnud Eduard Akulin keerutas oma tromboonisoologa seevastu osavalt märksa piiratumas helikõrguste vahemikus. Danel Aljo alustas oma improvisatsiooni tenorsaksofonil tsitaadiga ja teenis sellega kohe tunnustava „ohhoo!“ nii lavakaaslastelt kui saalist. Järgmises loos „All blues“ sai omakorda särada eesti üks tipptrompetiste Mihkel Metsala.

 

Üksikute muusikute kõrval jagus tunnustust ka orkestrile kui tervikule ning seda väljendasid nii New York Voices liikmed kui publik. Suur osa sellest tänust kuulub kindlasti orkestri juhile ja arranžeerijale Siim Aimlale, kes oma humoristist isalt Priit Aimlalt päritud teravmeelsust oskab võrdselt hästi väljendada nii sõnades kui muusikas. Üks tema viimase aja meeldejäävamaid muusikalisi vempe on Raimond Valgre 100. sünniaastapäevaks valminud seade „Saaremaa valsist“, mida võis esmakordselt kuulda oktoobri alguses galakontsertidel „Valgrest Voorandini“. Kui tookord anti publikule aega teose äratundmiseks, siis nüüd Jõulujazzi kontserdil teadustas Siim Aimla pala pealkirja eelnevalt ning lohutas, et ärgu lastagu end pealkirjast eksitada, peale viisi pole esitataval teosel ju Valgre kuulsa hitiga midagi ühist. Tõepoolest oli valsist saanud 4/4 taktimõõdus kaasaegne orkestrilugu, mis võiks kaunistada iga bigbändi repertuaari. Selle väite kaudseks kinnituseks võib ilmselt lugeda New York Voices kvarteti liidri Darmon Meaderi kaasalöömist 

 

Valgre palas tenorsaksofonisoologa, mis oli muusikaliselt sisult universaalne ja võinuks kuuluda mistahes sobiva harmooniajärgnevusega palasse. Paul Danieli kitarri-improvisatsioon samas loos andis märku teose põhjalikust tundmisest ning seetõttu kõlas see huvitavamalt. Nagu Siim Aimla seades, olid siingi eelmängu ja salmi asukohad vahetuses ning Daniel mõistis eelmängu meloodia korduvad kõrged noodid oma kauni heledakõlalise improvisatsiooni sisse põimida. Usun, et Valgre ise oleks oma teose ümbertöötamisega küll rahule jäänud.

 

New York Voices ei jäänud aga kauemaks puhkama, vaid naasis lavale, esitades ka paar jõululaulu ning mulle nende eelmiselt Eesti kontserdilt meelde jäänud standardi „In a mellow tone“. Esialgu puges kuulates hinge skeptitsism, et äkki on Peter Eldridge, kelle kanda on selles laulus soolopartii, aastatega oma hääle erilise sametisuse kaotanud. Kuid ei – kodus pärast kontserti panin spetsiaalselt plaadi mängima ja kuulasin üle – samet on siiski jäänud samaks, pigem olid ammusest kontserdist 

 

Sakala keskuses mu mälusoppi jäänud helijäljed saanud niisuguse ületamatu vokaalse ilu võrdkujuks, et isegi mälestuste tekitajad ise ei tundunud olevat väärt oma saavutusi kordama. Aga kordasid, ja kuidas veel. Üllatuskülalisena astus lavalt läbi ka eesti oma vokaaljazzi uhkus Estonian Voices, kes samuti ei häbenenud vanemate kolleegide saavutusi korrata. Eraldi võttes on eesti solistide hääled muidugi ameerika kolleegide omadest väga erinevad, aga ansamblina oskavad oma hääletämbreid ühte sulatada. Kontserdi üheks kõrghetkeks kujuneski „On a clear day“ New York Voices seades, mida esitasid mõlemad kvartetid koos. Soolod jagasid Kadri Voorand ja Darmon Meader kahepeale ära ning see tulevärk ei jätnud kahtlust, et Kadri Voorand võiks juba praegu võrdse liikmena kuuluda mõnesse maailma parimatest vokaalansamblitest. Kas tema eestvedamisel õnnestub sama kõrgele tasemele vinnata ka kogu Estonian Voices kvartett, näitab tulevik.

 

Kontserti sisse juhatades meenutas Siim Aimla, kuidas tema isa vanasti olla salaja „Ameerika Hääle“ raadiojaama kuulates alati õndsa näoga olnud, ning ennustas, et kuna New York Voices ansambel sisaldab tervelt nelja ameerika häält, siis peaks publik kontserdi lõpuks olema lausa neljakordselt õnnelik. Nii ka läks, lauljaid tagasi lavale kutsuv aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda nagu ka kontserdi järel autogrammisoovijate rivi.