Uus prantsuse shansoon

14. märts 2006

La Crevette d’Acier
22.märtsil kell 19.00 Pärnu Endla teatris
23.märtsil kell 20. 00 Von Krahli baaris

LA CREVETTE d’ACIER, teraskrevett, on Monique Truchardi, Jean-Claude Clarki, Jacky Lebeufi ja Michel Martini meeletu maailm. Lisaks originaalsusele on neil veel kaks hirmuäratavat relva: must huumor ja swing. La Crevette d’Acieri laulud on lood ühest deliirsest ja hullumeelselt naljakast maailmast – meie enda omast. Nende universumi iseärasus peitub tõsiasjas, et laulud on kirjutatud teatrilavale, muusika on sõnade teenistuses. Heli loob lugudele taustadekoratsioonid ning puhub neisse elurütmi. La Crevette d’Acieri muusika on väliselt lihtne, ent alati terav ja ootamatu. Hoolimata mustast huumorist, ei ole „Teraskrevett” luulelisuse ja õrnusega oma lauludes sugugi kitsi… nende muusika on niivõrd mitmekülgne – rockist jazzini, tangost bossani.

Ansambli liikmed on koloriitsed isiksused, kes oskavad ühendada erinevaid źanre ja mängivad kõik mitmeid instrumente.

MATHIAS CASTAGNE alias Jacky Lebeuf (kitarr, tšello, bandžo, klaver, laul) on sündinud New Delhis afganistaani-islandi perekonnas. Kuueaastaselt hakkas Mathias mängima kitarri. Kui ta sai 14, võttis üks New Orleansi kuulus bluuskitarrist tal varrukast kinni ja ütles: „Kuule, poiss, sul pole siin enam midagi õppida, mine Noisieli konservatooriumisse!“ Nii ta tegigi. Temast sai väga nõutud muusik erinevates ansamblites sealhulgas ka tšiili kõhurääkijate muusikalises koosseisus Bla-Bla. Kohtumine La Crevette d’Acieriga avas uued eneseteostuse võimalused. Hetkel on ta loomas muusikat prantsuse kuulsa filmireźissööri Marcel Carné uuele filmile.

DAMIEN DUTRAIT alias Jean Claude Clark (saksofon, klarnet, klaver, laul, triangel) mängis juba viieaastaselt oma esimeses teatrietenduses. Pärast väikest kinokarjääri Jean-Claude Brisseau juures läks „Ainult üks suur naeratus” – nagu teda hüütakse – Fratellini tsirkusesse. Suurepärase tantsija Damieni teed ristusid muusikaga esmakordselt legendaarses kabarees Moulin Rouge. Saksofon, klaver, klarnet – nõnda algas Damieni muusikukarjäär.

CHLOE LACAN alias Monique Truchard (laul, akordion, klaver) sündis 1975. aastal Bukaresti lähedal ühes mustlasvankris. Üks napsine vana rumeenlane ajas tema hälli ümber ning tüdrukuke lendas üle künka ja kukkus Doonau kalda kõrkjatesse ühte väikesesse korvi, kus juhtumisi oli akordion – ja see muutis kõik! Selline on Chloé legend. Tüdruk andus lõõtsamängule tõelise kirega, vahepeal proovis veidi näitlemist, kuid pöördus siis oma armsa akordioni juurde tagasi. Inspiratsiooni muusika loomiseks annavad talle blues, musette, ooper, chanson, jazz ja elu ise. Ta on kirjutanud muusikat nii suurte kui väikeste teatrietendustele.

VINCENT TIRILLY alias Michel Martin (laul, munad, trummid) – noorukina hoolitses Vincent kahe šimapnsi, Lolotte’i ja Kiki eest, kes elasid Palmyre’i loomaaias. Ühel päeval tutvus ta Pariisis ühes Ménilmontant’i baaris härra M-ga, kes parajasti kirjutas noote ja jõi kurikuulsat Piconi õlu. Tema tooli kõrval maas lebanud kärtsutatud paberid korjas Vincent üles ja luges läbi. Vana mees ei märganud midagi. Tegu oli lauludega, mida eelmisel sajandil laulis keegi Ménilmarlous. Mõned aastad pärast härra M-i surma hiljem leidis Vincent tema korterist ühest kapist tuhandeid laule, üks napakam kui teine. La Crevette d’Acier pani paljude neist lauludest taas elama. Etendusega Ménilmarlous sõideti viis aastat mööda Prantsusmaad, seda saatis suur menu.