Valgrest Voorandini ja Datevikust Kadrini, hoogu maha võtmata

24. oktoober 2013
MARJE INGEL

Kui ühe kontserdi esinejaterivis on nii Estonian Dream Big Band, Estonian Voices, kui Datevik Hovanesian, võib selle kvaliteedis 100% kindel olla. Rääkimata sellest, et oma 100. sünniaastapäeva tähistamiseks põhjust andnud Valgre looming on ajaproovile vastu pidanud samuti juba mitukümmend aastat.

Kuidas kõik need erinevad väärtused kontserdil üheks alkeemiliseks sulamiks kokku liidetakse, võis publik oktoobri algul veenduda nii Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis kui Paides. Jazzkaare veebireporter Marje Ingel käis juubelihõngulist muusikaprogrammi kuulamas Tallinnas Estonia Kontserdisaalis.

 

Kontserdi avas Estonian Dream Big Band. Hoogne sünkoopiderohke lugu kõlas kaasaegselt ning alles mõne aja pärast turgatas kuulajale pähe, et tegu on ju ümbersündinud „Saaremaa valsiga“! Teiseks looks astus lavale Eesti jazzmuusikute ammune koostööpartner ning siinse jazzipubliku vanema generatsiooni soosik lauljatar Datevik Hovanesian. Ta jätkas Valgre lauludega, esmalt kõlas „Meloodia“, mis oli saanud üsna originaalilähedase ingliskeelse teksti, seejärel juba algselt ingliskeelne „Snowflakes“. Datevik esitas neid niisuguses võtmes, nagu eesti lauljatarid paraku enamasti pole taibanud või julgenud teha – Ella Fitzgeraldi ja Sarah Vaughani maneere kokkusulatavas temperamentses stiilis, millest ei puudunud emotsionaalsus, aga igasugune ülearune tundlemine ja mõõdutundetu sentimentaalsus olid kõrvale jäetud. Me ju teame küll, kui õrnahingeline persoon Valgre oli, kuid see ei tähenda, et iga tema kirjutatud laulu esitust peaks maksimumini romantiseerima. (Teine äärmus, mida samuti kohanud olen, on Valgre lõbusamate laulude kergemeelne ja pealiskaudne, ehtsaid tundeid täiesti kõrvale jättev esitus – midagi niisugust ma õnneks galakontserdil „Valgrest Voorandini“ kuulma ei juhtunud).

 

Seejärel jõudis laulujärg Datevik Hovanesianist ansamblini Estonian Voices ning Valgrest mitte ainult ansambli juhi Voorandini, vaid ka bassilaulja Aare Külamani, kes varasematel kontsertidel varjujäämise kuhjaga tasa tegi, astudes publiku ette nii helilooja kui laulusolistina. Kadri Voorandilt võis kontserdi esimeses pooles kuulda uut lugu „Ole hea“, mille saateta esitus vokaalansamblile üsna kõrgeid nõudmisi esitas: kriipivad dissonantsid tuli puhtalt välja laulda ning mitte lasta enda loomupärasel igatsusel kooskõla järele neid mahendada. Enne vaheaega võis kuulda veel Valgre üht kerglasemat laulukest „Suveöö serenaadi“ üpris pöörases kaasaegselt gruuvivas seades.Vaheaja järel algas muusikaline teekond Voorandi juurest, et lõpuks tagasi Valgreni jõuda. Kõigepealt esitati üks üsna uus Voorandi laul esmakordselt vokaalansambli ja osaliselt ka EDBB muusikute toel, Siim Aimla mängis meloodikat, Kadri ise klaverit. Tema mängu nähes ja kuuldes tekkis küsimus, miks me teda juba varem pianisti rollis näinud pole.

 

Järgmine Voorandi lugu „Tüli“, mida olen varem kuulnud nii Voorandi enda kui Estonian Voices’i esituses, oli senistest veelgi vägevama seade saanud, kaasates sedakorda ka Estonian Dream Big Bandi ning hõlmates improvisatsioonides paaridena soleerimist: üks laulja ja üks instrumentalist vaheldumisi. Huvitava valikuna olid paaridesse paigutatud enam-vähem kattuvasse helikõrguste vahemikku jääva ulatusega vokalist ja pill, näiteks sopran Maria Väli koos klarnetiga (mida mängis Meelis Vind) ning bariton Arno Tamm koos trombooniga (mida mängis Eduard Akulin). Voorandilt oli uusi laule kavas veelgi. Neist ühe teostus tundus päris kaelamurdev, sest a cappella vokaalansambel alustas biitboksiga, ning alles loo edenedes helistik otsekui koorus vähehaaval löökpillilike vokaaliefektide alt välja, lastes laulul „Kõik, mis sa teed, tee praegu“ kuulaja kõrvale täiskõlalisena avaneda.

 

Taas oli teatepulk jõudnud Datevik Hovanesiani kätte ning kõlasid veel mõned Raimond Valgre laulud: „Mul meeles veel“ EDBB-ga ja „Muinaslugu muusikas“ trio koosseisus. „Muinaslugu muusikas“ on Dateviku repertuaari kuulunud juba ammu, alates ajast, mil nad musitseerisid koos Tiit Paulusega. Ka nüüd oli Hovanesiani esitus jällegi meisterlik – ja üldse mitte kattuv selle laulu varasemate versioonidega, mida kuulnud olen. 

 

„Sa ütled mulle päikene“ Estonian Voices’i ja EDBB ühises esituses oli jäetud efektseks lõpunumbriks, siin osalesid improvisatsioonides samuti mõlema koosseisu liikmed, kostitades kuulaja kõrvu tõelise vokaal-instrumentaalse tulevärgiga. 

 

Kuid, nagu ikka, ei jää viimane laul enamasti viimaseks ja nii oli ka nüüd: kavas oli varuks veel üks lugu nagu varrukast tõmmatud trumpäss. Datevik svingis nagu jaksas, EDBB muusikud kütsid nii, kuis pillitorust tuli, ning Estonian Voices’i lauljad üürgasid soolosid eesotsas Kadri Voorandiga, kes oli üle võtnud Dianne Reeves’i kavala nipi bändi tutvustades inimeste nimed improvisatsioonideks laulda. Ühtlasi saime selle hariva ning meelelahutusliku lõpuimprovisatsiooni käigus teada, et kõik Valgre lood oli antud kontserdi jaoks uutesse seadetesse sobitanud Ülo Mälgand ning kõik ülejäänud laulud Voorandist Külamani oli Estonian Dream Big Bandile paslikku vormi valanud Siim Aimla.

 

Kuid, nagu ikka, ei jää viimane laul enamasti viimaseks ja nii oli ka nüüd: kavas oli varuks veel üks lugu nagu varrukast tõmmatud trumpäss. “Viljandi serenaadis” svingis Datevik nagu jaksas, EDBB muusikud kütsid nii, kuis pillitorust tuli, ning Estonian Voices’i lauljad üürgasid soolosid eesotsas Kadri Voorandiga, kes oli üle võtnud Dianne Reeves’i kavala nipi bändi tutvustades inimeste nimed improvisatsioonideks laulda. Ühtlasi saime selle hariva ning meelelahutusliku lõpuimprovisatsiooni käigus teada, et kõik Valgre lood oli antud kontserdi jaoks uutesse seadetesse sobitanud Ülo Mälgand ning kõik ülejäänud laulud Voorandist Külamani oli Estonian Dream Big Bandile paslikku vormi valanud Siim Aimla. 

 

„Valgrest Voorandini“ 3. oktoobril kell 19 Estonia Kontserdisaalis 

Datevik Hovanesian

Kadri Voorand

vokaalansambel Estonian Voices

Estonian Dream Big Band

Siim Aimla juhatusel