Valter Ojakäär – Eesti laululoo rajaleidja

09. märts 2013
MARJE INGEL

Pühapäeval tähistab oma 90. sünnipäeva helilooja, paljude muusikaraamatute autor ja raadiohääl Valter Ojakäär. Juubilari küsitles Marje Ingel.

Olete hiljuti ilmunud raamatus „Eesti lemmiklaulude tekkelood“ paari oma laulu loomis- ja salvestamislugu kajastanud, aga rohkem on neid, millest antud raamatus juttu pole.

Näiteks „Olematu laul“, mida olen alates selle laulu esmakuulmisest pidanud üheks ilusamaks lauluks, mis üldse kunagi kirjutatud. Selle laulu mõjule aitab muidugi kaasa ka Leelo Tungla tekst, mis loob mulje ebamaisest armastusest, või armastusest, mis pole veel teostunud, aga mille saabumist oma ellu laulu minategelane ootab. Kas mäletate selle laulu sünnilugu?

 

See oli teine Leelo Tunglalt saadud laulutekst. Andsime noodi Helgi Sallole, et ta laulaks 1967. a. võistluskontserdil (olin kuulnud teda ühel Heliloojate Liidu üritusel Podelskit laulmas). Filharmoonia andis aga laulu esitamiseks Tiiu Varikule, kuna ta oli siis filharmoonia artist. Mul oli piinlik laulu temalt ära võtta, ehkki ma polnud selles segaduses süüdlane. Sallo laulis väga tundeliselt, laul tuli esikohale. Oleksin tahtnud kuulda, kuidas oleks laulnud Varik, kuid ta vist ei laulnud seda laulu üldse. Hästi laulis ka Jaanika Sillamaa Jaak Joala tehtud võttel.

 

Samavõrd poeetilise ja mõistatusliku tekstiga armastuslaul on „Ööviiul“.

Laul on pärit aastast 1961. Tollal me polnud Deboraga tuttavad, vist sain teksti juba avaldatud kujul. Ostsin tollal kõik ilmunud luulekogud, valik oli suur. Ma ei teadnud, et ööviiul on Saaremaal kasvav taim, mis pidavat tugevasti lõhnama. Pidasin seda lihtsalt kauniks luulekujundiks. Pakkusin laulu Georg Otsale, kes oli üks mu lemmiklauljaid ja hea sõber. Ta palus mind mitte solvuda, kui ära ütles – tekst on nii tugevalt naiselik, et mehele see ei sobi. Oleksin muidugi pidanud sellest ka ise aru saama.

 

Kas olete hiljem seda taime looduses näinud?

Ei ole, kuid kunagi leidsin tema ladinakeelse nime, mille nüüdseks olen unustanud. Venekeelne pealkiri, millega laul Üleliidulise Raadio fondi läks, on muidugi ebaõnnestunud tõlge ega sobi, sest tähendab lihtsalt öist viiulit – Notšnaja skripka!

 

Samal 1967. aastal, kui kirjutasite „Olematu laulu“, avati Vanemuise teatri uus maja Teie ooperiga „Kuningal on külm“. Kuidas tekkis idee selle ooperi kirjutamiseks?

Ooperi idee tuli viiuldajalt ja konservatooriumi rektorilt Vladimir Alumäelt. Et Voldemar Panso oli samanimelise Tammsaare näidendi lavastanud, küsisin temalt, kas sellest saaks teha ooperi. Tema vastus oli: unusta ära, kuhu sa selle filosoofia ooperis paned. Ent Alumäe ei jätnud jonni, rääkis Kaarel Irdiga, Ird tellis Ain Kaalepilt libreto ja saatis mulle lepingu allakirjutamiseks. Kui olin libretot näinud, langes mul kivi südamelt, ja hakkasin kohe tööle. Seal oli kõik, mida ooper vajab.

 

Kuna see oli Teie esimene ooper, võib arvata, et Teil oli mõni eeskuju, kellele Te tuginesite.

Tegelikult polnud. Tegin ooperit nagu tohutusuurt laulu – tekst ees, muusika järel. Esietenduse salvestis on rahvusringhäälingus korralikult puhastatud, seda saab asjahuviline kuulata näiteks teatri- ja muusikamuuseumis. (Valter Ojakääru juubeli puhul saab seda täispikkuses uuesti kuulata ka 11. märtsi õhtul Klassikaraadios. – MI) Leningradis ilmus trükitud klaviir, kuid kahjuks ainult venekeelsena. Kirjastus väitis, et eestikeelse trükkimiseks puudub neil vastav toimetaja, öeldi et tuleks 1000 trükiviga, muud midagi.

 

Nõukogude võimu ajastu kohta on tegu äärmiselt riskantse sisuga lavateosega. Kuidas suutsite otsustajaid veenda, et süžee pole poliitiliselt kahtlane ja ohtlik? Raamatus „Oma laulu leidsime üles“ kirjeldate ju, kuidas ideoloogilistel kaalutlustel ooperi eksport Saksa DV-sse ära jäi.

Saksakeelne variant ei läinud Ida-Saksamaal läbi, sest ooperi idee kohaselt vana kord kaob ja tulevik kuulub noortele. Kardeti paralleeli nende toonase riigijuhiga. Pealegi oli seal stseen sellest, kuidas rahvast saab manipuleerida kahe peaga vasika usku – see oli juba selge viide valitsuse propagandale. Huvitav, et NSVL-is seda ei kardetud, see kõik käis ju ka meie kohta. Vist päästiski see, et tegu oli klassik Tammsaare näidendiga, ja suunati kodanliku aja pihta. Üleliidulisel võistlusel sai ooper III koha, Moskva kriitika oli ülimalt soodne. Aurora Semper nimetas „Kuningat“ Eesti „Kolmekrossiooperiks“, mis oli suur kiitus. Sverdlovskis ja Voronežis taheti ooper lavastada, kuid jäeti ära põhjusel, et selles ooperis pole aariaid.

 

Kui esimene ooper oli hästi vastu võetud, kas proovisite ka järgmist kirjutada?

Tegelikult oli Kaalepil veel ühe ooperi idee, mis tugines saksa kirjanduse klassikale, kuid miskipärast jäi see katki. See võis olla ka minu süü, vist ootasin tõuget Vanemuiselt, aga ooperi asemel telliti minult hoopis külamuusikal.

Tegelikult läks „Kuningas“ Tartus üle 30 korra, mis on väikelinna kohta suur arv. Oleks veelgi mängitud, aga üks peaosatäitjatest Mare Puusepp läks dekreeti. Einari Koppel, Mare Puusepp ja Endel Ani olid ideaalsed peategelased. Põhjused, miks ükski teater pole mõelnud seda hiljem lavastada, on: 1) see on liiga kallis lavastus; 2) niisugust triot meil enam pole.

 

Küsija loodab siiski, et tänapäeval on olukord mõneti muutunud. Vaevalt oleks „Kuningal on külm“ kallim mõnest suuremast klassikalisest ooperist. Siinsete ooperilauljate (füüsilisi) võimeid on aga juba tulemuslikult testitud Sadamateatris etendunud „Haldjakuninganna“ tükis, mille lavastas leidlikke vahendeid kasutades Aleksander Pepeljajev.

 

Ikka samal 1967. aastal toimus ka (kuri-)kuulus Tallinnas pikaks ajaks viimaseks jäänud jazzifestival, kus andis legendaarse mitteametliku kontserdi Charles Lloyd. Just tema esinemist on peetud jazzifestivalide edasise ärakeelamise põhjuseks. Teie raamatust „Sirp ja saksofon“ sain aru, et Te ise tookord Charles Lloydiga õieti suhelda ei saanudki.

Tegelesin 1967 tõesti peamiselt Soome ja Rootsi külalistega – varalahkunud Jan Johanssoniga olime juba varem head sõbrad. Lloydile oli Tallinna 1967. aasta festival suureks reklaamiks. Kohtusin temaga 2000. aastal Saksamaal Salzaus, kus saime pikalt meenutusi vahetada, hiljem tulid kohtumised Tallinnas. Kui kuulsin teda viimati Kaarli kirikus, hämmastas mind tema oskus alati muutuda ja uueneda, sealjuures iseendaks jäädes. Kui talle seda ütlesin, embas ta mind südamlikult.

 

Charles Lloydi on taas Tallinnasse esinema oodata kevadisel Jazzkaarel. Kas ja mida küsiksite temalt nüüd, kui teeksite temaga intervjuu?

Kardan, et ei suuda enam kontsertidel käia. Olen kuulnud live’na Benny Goodmani, Stan Kentonit, Sarah Vaughani, Miles Davist – loetelu läheks väga pikaks. Aga ikkagi ei saa ma ületada oma abikaasat Heljo Seppa, kes on kuulnud Sergei Rahmaninovi, Vladimir Horowitzi, Arthur Rubinsteini, Yehudi Menuhhinit, Fritz Kreislerit, Arturo Toscaninit, Beniamino Giglit ja teisi legendaarseid muusikuid nende hiilgeajal.

 

Kindlasti olete oma abikaasa üle rõõmustanud, kui ta üht või teist muusikasuurust nende eluajal kohtas või esinemas kuulis, aga kas olete vahel tema suhtes ka pisut (heas mõttes) kade olnud?

Keda see loetelu kadestama ei paneks?

 

Kas olete oma pika kooselu jooksul abikaasaga koos esinenud ka laval, muusikutena?

Jah, üheainsa korra. See oli Pärnu I keskkooli mingi juubel, kus ta saatis vilistlasi Tiit Kuusikut ja mind. Mida me mängisime, ei mäleta. Klassikalise muusika repertuaari pole ma kontserdil saksofoniga kunagi esitanud. Ma pole armastanud ka solistina esinemist, olin 25 aastat Eesti Raadio estraadiorkestris saksofonigrupi liider, sellest piisas, et rahuldada mu ambitsioone.

 

Palun meenutage oma eredamaid elamusi seoses iidolitega. Kas olete ka autogramme püüdnud?

Mulle on piisanud ainult kuulamisest, mõnel puhul on olnud ka pressikonverents, mis eriti huvitav oli Miles Davisel. Autogramme ma pole kogunud. Uskumatu elamus oli Miles Davise kontsert ühes väikeses Soome võimlas Poris, kus oli umbes 100 kuulajat. Davis, kes tollal tugevalt lonkas, ronis lavalt maha, publik aga aplodeeris maruliselt ja ennäe imet! Davis ronis uuesti lavale ja hakkas mängima! Tavaliselt ei andnud ta kunagi lisapalu.

 

Teie sünnipäeval on Talvejazzi kavas Teie laulude kontsert. Kas tulete seekord autorina kuulajate ette, kuigi Te tavaliselt oma hubasest kodust väljas käimist väldite?

Ega ma kodunt välja tüki, aga sakslased ütlevad kunstnikuks olemise kohta: „Opfern muss man tragen…“

Aga, nagu öeldakse, „Elame veel“ – see on üks mu laul Viivi Luige sõnadele, millest Tiiu Varik on teinud erakordselt mõjuva tõlgitsuse.

 

Kuidas see lugu sündis? Ja mida selle laulu tekst Teie jaoks tähendab?

“Elame veel” tekst paelus mind oma kujundlikkusega. Kui laul sai valmis ja oli isegi lindistatud, leidsin, et ma polnud loonud selle luuletuse väärilist muusikat. Aastaid hiljem juhtusin laulu tähelepanelikult kuulama ja pidin oma esialgse arvamuse ümber hindama. Tiiu Variku tõlgitsus oli laulu siiski päästnud – tema heas mõttes teatraalses esituses on palju väikesi, kuid nii tähendusrikkaid nüansse, mis aitavad muusikat elustada ja kutsuvad esile mälupilte.

 

Eesti levimuusika ajaloo must-valgel kirjapanek läbi Teie enese mälupiltide on saanud Teie elutööks. Ilmselt olete levimuusika alal üldse kõige informeeritum inimene Eesti pinnal. Teie viimatise raamatuna ilmus mullu „Eesti lemmiklaulude tekkelood“. Kas Teil praegu on juba mõni uus raamat käsil?

Kirjastus TEA palus sarja „Tuntud ja tundmatu“ minult elulooraamatut. Tõrkusin kaua, sest olen kõigest piisavalt kirjutanud neljas levimuusikaraamatus. Kordamine pole alati “õppuse ema”. Siis aga mõtlesin panna raskuspunkti minu lapse- ja noorpõlve Pärnule, mida mäletavad vähesed minuvanused, ja millest palju on kadunud – nahksild ja uus taanlaste ehitatud sild, rahvusvaheline sadam, ilus Endla, Nikolai kirik, saksapärane vanalinn ja palju muud.

 

Veel olla vihane, ühtaegu ülemeelik,

ja nagu naerda, julgeda ka nutta;

veel olla poiss, kel peas vaid tuules lehviv seelik

ja tunda: aeg küll liigub, kuid ei rutta;

veel mitte mõista: kaunid üllad ideaalid

on tihti ainult lõikelilled vaasis;

veel täita kohustuste pühad rituaalid –

veel ja veel ja veel ja kordki veel!

 

Need on read Valter Ojakääru laulust “Veel, kordki veel”, mis kõlab nagu vananeva mehe usutunnistus ja sobib sellisena ka praegusse hetke, kuigi on kirjutatud 30 aastat tagasi.

Sain selle laulu teksti mingist perioodikaväljaandest. Autorina oli märgitud Ilmar Vananurm. Laul sai linti ja vist ka trükki, kuni Rudolf Rimmel oli kord meie Vikerkääru saates ja ütles, et tegelikult on see tema luuletus. See näitab, et alati ei saa uskuda isegi must-valgel teavet. Eks ma siis parandasin, kus sain.

 

Veel siiski uskuda, et usutav on miski – 

ja minna endast, siis, kui sünnib vale;

veel kordki nautida kui veini üllast riski

ja teada: tõel on üksainus pale,

veel kuulda südant rinnus nagu häirekella,

kostku ta löögid otsekui ekstaasis …

 

Rudolf Rimmel

 

 

Juubilari küsitles Marje Ingel

 

Intervjuu on lühendatult ilmunud ka 8. märtsi Postimehes