Van Morrison

10. november 2003

Valge souli kangelane on jazzifirma märgi alla siirdudes sattunud jazzist huvitujate tähelepanu fookusesse.

Niisiis tegi Vana Mandri sinisilmse souli peategelane Van Morrison jazziplaadi. Nõnda meile kirjad väidavad. Aga mis on sellel pildil valesti? Otsida pole vaja kaugelt, sest tegelikult on “What’s Wrong With This Picture” peaaegu samasugune Morrisoni-plaat nagu iga teinegi, mille ta viimasel ajal teinud. Vahetunud on vaid plaadifirma ja sellel uuel on kõva jazzinimi.
Blue Note’i vana maine on nii tugev, et seda ei suutnud kriimustada ka Norah Jonesi hiljutine edu poptabelites. Et iirlane andis sellise märgi all välja plaadi, tähendas kohe ka talle uut kleebist. Kui varem olid tema kokkupuuted jazziga olnud põgusad, siis nüüd tutvustatakse teda kui jazzinime. Mis muidugi on veidi ülekohtune.
Aga sisulist muutust ju tegelikult pole ja see on mõeldud Van-mehe fännide rahustamiseks – neile pole pildil miski valesti. Laulud on laulud endiselt ja jazzigi pole suurt rohkem kui juba suht-eaka muusiku muudel plaatidel. Stilistilist nostalgiahõngu on temas endiselt ja samuti seda antikvaari ja juurtemehe tunnetust, millega ta on ennast hea mitu aastakümmet orbiidil hoidnud.
Plaadi ümbris annaks nagu mõistuvihje: ümmargused augud ja kandilised klotsid. peaaegu selline iseloomustus, mida omal ajal kasutati briti reggae-novaatori Adrian Sherwoodi tegevuse kohta, kui öeldi, et too mees tahab ajada kandilisi asju läbi ümarate aukude.
Van Morrison on märksa vähem eksperimentaalne. Kui mingi paralleel imeliku muusikategevuse kohta tekibki, siis võiks seda otsida üksnes võrdluses tema enda varasemate plaatidega.
Bluusi on plaadil rohkem kui muud. “Whinin Boy Moan” on energiline jump-blues; Chicaco-bluesi templiga valgemehebluus “Too Many Myths”, ja bluusi jagub veel mitme loo võrra. N’iteks klarnetist Acker Bilki viisile loodud salongilik mahe veerandbluus “Somerset”, mille taustal briti trad-jazzi võib kuulda 74-aastast veterani ka ennast kaasa mängimas.
Sarnast silitavat tunnet kätkeb ka “Meaning Of Loneliness”, millel on morrisonlik õõtse, kus saade on hoopis nõtkem kui mitte-just-suure hääleulatusega peategelase isikupäraselt fraseeritud laul, mille võib tahtmise korral isegi teatavat jäikust ette heita (vastupidiseks näiteks sarnase repertuaari puhul on Ray Charles). Aga hõngu ja lumma suudab Von Morrison luua küll kõvasti – sellist, mida võibki jääda niisugustel hetkedel kuulama. Lee Goodalli saksofonisoolo selles loos ei ole pärit jazzist, pigem on see tüüpiline poplüritsism.
Sam Lightnin’ Hopkinsi vana rockabilly-blues “Stop Drinking” ilmneb plaadi kõige ägedamalt rockkiva loona. Rütmi antakse pesulauaga, nagu vanal ajal kombeks.
Aeglases valges bluusis “Goldfish Bowl” laulab Morrison, et: “laulan jazzi, bluusi ja funki, beibi, see pole rock’n’roll, see on biidiga folk, tükike souli. Mul pole hittplaati, pole oma TV-saadet – seega, miks peaksin tahtma elada kuldkalakese akvaariumis?”
Braavo! Hästi kokku võetud, sellelt positsioonilt nähtuna on pildil kõik asjad õiged. Nickcavelik morbiidne sünge-helge New Orleansi traditsionaal “Saint James Infirmary” on sugulashing kuulsa “Tõusva Päikese Maja” lauluga, kuulub kindlalt plaadi plusspoolele. Teine seesugune meistriteos, millel olemas kõik Van Morrisoni parimad regaalid, on pastoraalne ja karge “Little Village”.
Juurtemuusika austajatele sobib hästi, jazzi-inimesed peaksid olema kuulamisega veidi ettevaatlikumad.

1. What’s Wrong With This Picture
2. Whinin Boy Moan
3. Evening In June
4. Too Many Myths
5. Somerset
6. Meaning Of Loneliness
7. Stop Drinking
8. Gold Fish Bowl
9. Once In A Blue Moon
10. Saint James Infirmary
11. Little Village
12. Frame
13. Get On With The Show