Vassilis Tsabropoulos

19. juuni 2003

Soolopianism iidsetel bütsantsi radadel. Improvisatsiooni vaid näpuotsaga, rohkem seesugust naivistlikku kuid emotsionaalselt ja vaimselt mõjuvat lihtsust, mida kõlab Gurdijeffi riitusmuusika tõlgendusis.

Kreeka pianisti teine plaat ECM-ile kuid sealjuures esimene päriselt sooloplaat – mees üksi klaveriga. Esimene album “Achricana” oli tal kahasse bassist Arild Anderseni ja inglise trummar John Marshalliga. Seal oli kahe- ja kolmkõnet, mitte ainult kreeka muusikast inspireeritud helisid, vaid ka pisut Norrat ja kolme mehe ühisimprovisatsioonides sündinud heliimpressioone.
“Akroasise” saatetekstis annab pianist kuulajale eelhäälestuseks kätte orientiirid. Ta ütleb, et need on vanast Bütsantsi-Kreeka muusikast inspireeritud palad ja hümnid, mis on tugevalt mõjutatud ortodoksi kirikutes lihavõtete aegu lauldavatest hümnidest. Nõnda näebki Tsabropoulos neid kaheksat pala kui luuletusi, midagi väga lihtsat, mis püüdleb ajatu dimensiooni poole. Veel rõhutab kreeklane, et ta pöördus selle vana traditsiooni poole sügava respektitundega, sooviga unikaalseid meloodiaid mitte lõhkuda.
Seda on kuulamisel ka võimalik hoomata. Juba avaloost “Hymn (Axion Est)” peale. Tsabropoulos mängib tõepoolest lihtsalt, lastes helil rahulikult kajada, mitte tormates järgmiste nootide ja akordidega lämmatama eelmisi. Ta mängib lihtsaid, vahel isegi primitiivsena näivaid meloodiaid, mille sarnaseid võite kohata Gurdijeffile omistatavas klaverimuusikas. Vaid palas, mille nimeks vahemänguline “Interlude” sekkub ta üsna plaadi lõpu eel nendesse reeglitesse, mida ta on sellel plaadil nõuks võtnud järgida. Tagasihoidlikul moel segustab ta siin ida ja lääne helitükke laseb meloodiajoontesse põikuda klastritel, sillerdavatel. Mõnel hetkel võiks peaaegu vanduda, et selline kiire ida-lääne sähvimise idee on võetud Pärdi “Orient & Occident” loost, kuid jäägu selline arvamine igaühe enda südametunnistusele.
Veel on kaks lugu sellel plaadil mitte vanade hümnide seaded vaid Tsbropoulose enda looming. Aga see looming hoiab plaadi meeleolu joont kindlameelselt.
“Secret Garden” mängib orientaalsete allusioonidega, on pisut tantsuline ja kätkeb samas ka mõningaid selliseid elemente, mida üldiselt seostatakse kitði ja sentimentaalsuse väljendamisega.
Albumit lõpetab lihtne ja veidi nagu maiselt pühalik “Prayer” ehk palve. See pole orjalikult allaheitlik vaid selge silmavaatega kindlameelne ja kuuluvustundega mängitud muusika. Selles on ruttamise vastumürki, tema lakoonilisuses lüürikas on ülemäärase keerukuse eitust. Sellel, kes on endale selgeks teinud mingi olulise tõe, pole vaja selle kõrvale suurt hulka teisi tõdesid, näib see ütlevat.
Et pianisti enda sõnul tuleks seda kava esitada alati just sellises järjekorras ja ideaalis peaks seda kuulama ainult algusest lõpuni ehk järjest, siis on “Palve” ilmselgelt mõeldud punktina, mille viimase lõpetava akordi eel võetakse kõik kokku ja antakse isegi hinnang.
Vladimir Ashkenazy nimetas 37-aastast Vassilis Tsabropoulost “haruldaseks andeks”. Vahel pillatakse neid hinnanguid viisakusest, aga sedapuhku oli kindlasti mängus ka midagi enamat. Ateenlane on klassikalise koolituse taustaga, õppis Onassise stipendiumi toel Pariisis ja täiendas ennast Julliardis. Rohkem ongi ta esinenud just klassikalavadel. ECM kui klassika, jazzi ja muu muusika segustaja on teda aga esitlenud kui veidi kõrvalt, sooviga, mitte varjata klassikalist mängutehnikat, kuid samas kasutades mehe päritolu ja veendumusi.