Vastuoluline ja lummav Cesaria Evora Eestis

02. märts 2004

6. märtsil annab Estonia kontserdisaali aegsasti väljamüüdud täismajale ainsa kontserdi Eestis maailmamuusika särav täht Cesaria Evora.

Maailmas ei ole lauljannadest puudust. Kuid järsku hakkavad kõik aru kaotama pisitillukesest Aafrika riigist Cabo Verdest pärineva tumedanahalise Cesaria Evora pärast.
Viimased 10 aastat kuulub Cesaria Evora maailma muusika etnotähtede top-lehte. Selle aja jooksul on ta salvestanud 11 plaati, kahel korral nomineeritud Grammyl, on pälvinud kõrgeima Prantsusmaa muusikaauhinna Victoire de la Musique. Lauljanna mitteametlikud tiitlid on “Aafrika Billie Holiday” ja “mustanahaline Edith Piaf”.

Ta laulab maailma kõige prestiižikamates saalides, teda jumaldavad kuulsused. Näiteks Madonna, abielludes Guy Ritchiega, veenis Evorat laulma pulmas: “Donna Cesaria, ainult vähem muusikuid, palun, külalisi tuleb palju, kuid Inglismaa lossid, teate ju isegi, ei ole kummist!…” Ja Cesaria keeldus: “Teie lossid on teie probleem, aga laul peab kõlama nii, nagu kuuleb seda lauljanna.”

Cabo Verde. Kus see võiks küll olla?
Cabo Verde, minevikus Rohelise Neeme saared olid veel varem tuntud Portugali “meretaguse provintsina”. Üheksal asustatud saarel, mis asuvad kuuesaja kilomeetri kaugusel Senegali riigist Lääne-Aafrikas, elab praegu veidi üle 400 tuhande inimese. Umbes sama hulk inimesi elab Tallinnas…
Kui Portugali karavellid, purjetades ihaldatud ja mõistatuslikku Indiasse, randusid Atlandi ookeanis laiali paisatud maalapikestele, ei olnud Rohelise Neeme saartel ühtegi hingelist. Kuna merereisid Angolasse, Mosambiiki ja Indiasse kestsid mitu kuud, osutusid Cabo Verde saared mugavaks vahepealseks punktiks meresõitjatele.

Portugallased muutsid saared teatud eelpostiks oma meretaguste provintside jaoks, siia veeti ka kokku orje hõlvavalt Aafrika kontinendilt: São Tomést, Guinea-Bissaust, Angolast, Mosambiigist (tollased Portugali kolooniad). Siin peatuti ka siis, kui oldi teel Brasiiliasse.
Aafrika orjad segunesid Portugali kolonisaatoritega, Prantsuse avantüristidega, Brasiilia plantaatoritega, kõikvõimalikest Euroopa ja Aasia rahvustest madruste ja hulgustega ning… jäid siia, nendele saartele, mis lõpuks said neile kodupaigaks.

Cabo Verde peamiseks probleemiks on alati olnud kuiv kliima, mis sundis elanikke oma kodupaiga maha jätma. Teadmata lõpuni oma tõelisi juuri, rändavad Cabo Verdest pärit olevad inimesed mööda ilma lootuses oma kodumaad leida. Mis tahes maakera punktis kohanevad nad väga kiiresti, kuid sellegipoolest igatsevad nad saarte järele. Kas mitte see ei seleta kordumatut morna igatsust ja nostalgiat, mida ei ole võimalik määratleda, selgitada ega kirjeldada.

Paljasjalgne diiva…
Cesaria Evora on sündinud 27. augustil 1941. Roheneeme saarestiku Mindelo sadamalinnas muusiku perekonnas. Sealmail räägitakse sellist portugali erikujuga kreooli keelt, mis sarnaneb päris portugali keelega umbes samamoodi nagu näiteks vene keel ukraina või valgevene keelega. Ka lauldakse samas keeles.
17. eluaastast esines Cesaria kohalikes baarides. Esitas põhiliselt B.Leza laule, kelle mornastiilis ballaadid on muutunud klassikalisteks. Noid laule õpetas talle kitarrimängija ja helilooja Eduardo, kes avastas Cesaria ande.
Loovad muusikat ja laulavad Cabo Verdel väga paljud. Aga talent ei saanud tagada Cesariale korralikku elamist. Cabo Verdes muusikul praktiliselt puudub tulevik. Aastate kaupa laulda välismaalastele sadamakõrtsides, madrustele ja kaluritele laevadel, juhuslik teenistus…
Pärast pikka võitlust iseseisvuse eest kehtestati saarestikul kommunismimeelne režiim. Riigis oli raske majanduslik olukord. Polnud enam tahtmist laulda. 34-aastasena tundis Cesaria ennast täielikult tühjaks puistatuna. Ta jättis muusika kus see ja teine ning kadus 10 aastaks. Laulis ainult kodustele… Lahkus harva majast, silmitses tundide viisi ookeani. Aastaid kestnud depressiooniga kaasnes konjakilembus…

Alles 1985. aastal andis Cesaria järele palvetele osaleda parimate morna esitajate kogumiku lindistusel. Aasta pärast salvestas ta Lissabonis esimese sooloalbumi. Esimest korda sattuski Cesaria Euroopasse 1985. Lissaboni Cabo Verde Rahvusliku Naiste Assotsiatsiooni läkitusel. Sellele eelnes ligi 10 aastat loomingulist kriisi, kui ta ei olnud kordagi laval käinud.
Veel kahe aasta möödudes, 47 aasta vanuses täiesti juhuslikult tutvus Cesaria oma kaasmaalasega, Prantsusmaal elava Jose de Silvaga, kes öösel töötas teevalvurina, aga päevad pühendas muusikale. Ta võttis oma kätesse Cesaria karjääri. Järgneva nelja aasta jooksul ilmus Prantsusmaal Lusafrica nime all Cesarial 4 albumit: “Le Diva aux pieds nus” (“Paljasjalgne Diiva”), “Distino di Belita” (“Kaunitari saatus”), “Mar Azul”, “Miss Perfumado”. Kõigi kohta andis press väga hea hinnangu.
“Miss Perfumado” eest sai Evora Kuldplaadi, osutudes teiseks aafriklannaks Miriam Makeba järel, kes saavutas samasuguse edu. Järgnes edu Angouleme festivalil. Tema laulud hakkasid kõlama raadios. Cesaria kuulsus kasvas. Kontserdiauditoorium koosnes juba peaaegu ainult eurooplastest. Edasi triumf Prantsusmaal, esimesed kontserdid Olümpias kontserdihallis ja rohkearvulised külalisetendused.
Evora sai jagu oma joomakirest.
1995. aastal muutus Ameerikas hitiks album, mis kandis nime “Cesaria”, mida oli juba auhinnatud Kuldplaadiga Prantsusmaal. Järgnes turnee mööda Ameerikat. Tema austajate leeris on Madonna, David Byrne, Branford Marsalis…
1995. lindistas ta tango “Ausencia” Emir Kusturitsa filmile “Underground”. Film sai Cannesis Kuldse Palmioksa.
1996. aastal esines Cesaria täissaalile Londoni Queen Elisabeth Hallis. Ja nii edasi, kuni tänapäevani, kõikjal folkmuusika vastu huvi tõstmise lainel ja olulisel määral seda huvi provotseerides: 11 sooloplaati, mõned neist on muutunud Kuldseteks, mainekad autasud, Grammy-nominatsioonid, lakkamatud külalisesinemised täissaalidele… Nüüd on jõudnud järg Tallinna kätte.

Morna… Mida see õigupoolest tähendab?
Morna kui muusikaline stiil kujunes välja Cabo Verdel 19. sajandi lõpul. Sisuliselt pole need venivad ballaadid muud kui sadamaromansid. Morna on meremeeste, sadamatööliste ja nende sõbrataride lüürika. See on maruline saareline melanhoolia, mis on võrsunud portugali folklooril. Kõrvetava nostalgia ja rõõmu kujuteldamatu kooslus, mida tähistab tõlkimatu sõna “sodad”.
Mõnikord aetakse morna segamini souliga. Ka see on seletatav. Need žanrid arenesid justkui rööbiti, kuigi tegelikult ei ristunud nad ruumis ega ajas. Evolutsiooni sarnasusel tekkis ka sarnane tulemus: mõlemad voolud esindavad nukrutseva ja mässulise neegrihinge muusikat. Teatud sisemise, hingelise meelestatuse muusika.

Cabo Verdel on kaks põhilist laulu- ja esitusstiili: collaider – üpris rütmilised laulud, mida kuuldes tekib tahes tahtmata soov tormata tantsima, ja morna – venivad, nostalgiast tulvil ballaadid. Just need tõidki Cesariale kuulsuse.
Morna tähendab portugali keeles “pehme”, “soe”. See määratlus võib ühtviisi käia õhu, vee, puudutuse, südame või hinge kohta. Aafrika rahvuskeelte ja portugali keele segakeeles, mis on pisut maitsestatud veel prantsuse keelega, nn kreooli keeles – kriuulos, tähendab morna “sõna”.
Esimeseks morna autoriks peetakse väljapaistvat poeeti Eugenio Tavaresti, kes elas 19. saj lõpul – 20. saj esimesel kolmandikul. Esialgu olid tema värsid peamiselt pühendatud lahkumisele kodukandist, hüvastijätule merele minevate kaluritega, koduigatsusele. Kõik see kätkeb portugalikeelses sõnas “saudade”, mille lähim vaste eesti keeles oleks “igatsus”.

Depressioon, tubakas, konjak ja … armastus
Artistina ei püüa Evora üldsegi meeldida publikule, juhuslikele vestluskaaslastele, oma kaasmaalastele ja lähedastele inimestele. Tema hääles on veidike elutarka nõu, osa hällilaulust. Cesaria hääle ulatust ei saa nimetada laiaks. Kuid see looduse poolt seatud hääl, vaikne, kaunis ja eemalolev, võlub silmapilgselt. Hääl, mis on tulvil elutarka meelerahu ja mille kallal on aeg tublisti tööd teinud. Kordumatu sametine tämber, vaevu märgatav traagiline intonatsioon, millele on avaldanud mõju aastaid kestnud depressioon, tubakas ja konjak.

Mitu kuud aastas viibib ta võõrusetendusi andmas, kuid sellest hoolimata tuleb ta alati tagasi oma kodulinna Mindelosse, kus ta sõidab ringi oma vana sinise Fordiga, mis ei ole sugugi vähem kuulus kui Cesaria igavene sigar.
Pealaest jalatallani kujuteldamatud kogused kuldvidinad täis riputatud, peas silmnähtavalt ülepeakaela meisterdatud turban, kõnnib ta kiirustamata lavale. Paljajalu, tüse ja kohmakas, liiga eakas ja kiretu, et olla oma laulude kangelannaks, paiskab Cesaria Evora saali oma ballaadi esimesed helid…
Kõik. Te ole hukkunud. Selle hääle ebamaine kõla hakkab jälitama teid kõikjal. Cesaria Evora laulab inimsüdame keeles, mis on universaalne. Ja kui veel miski võib ühendada inimkonda, siis on see armastusetarve.

Autor Tiiu Truuvert
MTJ Events