Veebruaris murdub jää ehk suvi talves

16. veebruar 2016
Jako Kull

Jää murdus juba ammu. Võib-olla juhtus see eelmise sajandi kuuekümnendate algul Pirital, kui Marju Kuut Ella Fitzgeraldi repertuaari esitas, võib-olla ka mingil muul hetkel, aga 1965. aastal nimetas mainekas USA jazziajakiri Down Beat tollal 19-aastase Marju Kuudi kunagise Nõukogude Liidu parimaks jazzlauljatariks! Milline oleks Eesti muusika ilma Marju Kuudita? Marju Kuut on väga hea, taevast antud muusikalise andega; põnev ja kirev; popp ja armas (etteruttavalt – sedasama tuleb kahtlemata öelda ka Laura Remmeli kohta!); mitme ansambli asutaja. Kuigi juba 2006. aasta Eesti Muusikaauhindade jagamisel pälvis Marju Kuut elutööpreemia oma panuse eest Eesti muusikasse, kirjutab, restaureerib ja kaverdab ta usinalt oma kodu(stuudio)s Stockholmis oma vanu lugusid, vast lausa iga päev.

 

Enne seitset õhtul on inimesed juba ukse taga järjekorras ootamas, küsitakse ka lisapileteid – eks see tähenda täissaali. Täpselt kell seitse saabub Marju, seitse minutit hiljem Laura koos oma ansambliga. „Ta on ikka nii ilus,“ kostab kuskilt. Laura – nagu ta ise on öelnud – avastas Marju kui omamoodi (muusikalise) üllatusmuna juba lapsepõlves. Kas koos tolle avastusega ka oma riietumisande, seda ma ei tea. Ent see avastus sobib talle igati – küll ei ole Laura veel jõudnud Marju „27 erineva riietusesemeni“ ühel ja samal ajahetkel. Täna ilmub Laura publiku ette harry-potterlikus keebis („et olla nähtamatu“ – muidugi, lootusetu…) ja kõigile tuntud kõrgeks seatud soengukrunniga nagu õrn ja värviline laulev soojalemb-liblikas. Siinkohal sooviks tõstatada küsimuse lavakujunduse kohta: valitsev lilla toon oli küll parasjagu inspireeriv, aga nii sünnipäevalapse kui Laura iseloom oleks ehk lubanud ka mõne liblika lavale kujundada…

 

Niisiis, seitse pärast seitset saabub Laura koos rahuliku ja mõnusa avalooga „Ma tantsin sambat“ (ehk „So Danco Samba“). Kaasahaarav. Esimesest loost kuni viimseni Laura tantsib. „Üritan mitte nii palju meduusat teha!“, on Laura pärastpoole avameelne. Saksofonisoolo, klaverisoolo, trummisoolo. Aplausid vahele. Raivo Tafenau ütleb, et tuleb soe kontsert, sest ollakse soojatoojad – sest saalis on Marju. Aplaus. „Sajune“ on järgmine lugu. Täieliselt müstiline, Laura mängib elektrooniliselt oma häälega, kohati on sõnalõppudes tunda Marju hääletooni. Elektrooniline jazz saksofoni baasil. Laura jätkab oma laulvat pantomiimi. Lugu lõppeb müriseva rahega. Jätkatakse vesiselt, esitusele tuleb „September, vihmakuu“. Nüüd hakkab toimuma midagi toredat – Marju ja Raivo kahekõne üle saali, teemaks see, kes mis pilli ühel teatud plaadil kunagi mängis. Marju mäletab ikka, muidugi õigesti! Heatahtlik naer, aplaus…

 

Järgmisena kõlab „Iial ei muutu võõraks me“ – Laura laulab stiilselt, tüüpselt vaoshoitult. Hea jazz. „Maskeraad“ on Marju enda lugu. Laura ütleb selle kohta: „Rõõm ja au on siin olla, Marju (muusika)kompott maitseb nii hästi!“ Nähtamatuks tegev keep visatakse nüüd maha ja Laura tantsiskleb Raivo järjekordse soolo saatel. Kõlab „Luule sünd“. Oh, see vana hea Marju lugu… Oh, lenda õnnemaad otsima… Kuulake oma kodudes ise.

 

Ja siis tuleb perekond Ermi näoraamatu kaudu tellitud soovilugu „Armastuse lugu“. Minu jaoks kahtlemata kogu kontserdi apogee… Heikko Remmeli kontrabass ja Laura vokaal. Laura idamaine vokalism, siis selge maakeelne põhisisu, lõppu nii ida kui läänt….. Saalis vaikus…. siis kuskilt Marju kandist „Vauuuu“… ja siis pikk aplaus…..

 

„Do Not Say Goodbye“ kohta küsib Raivo: „Mäletad, mil tehtud, Marju?“ Muidugi Marju mäletab, Uku lugu ju üheksakümnendatest. Järgneb Marju vürtsikalt pikk traktaat ja Raivo lootus, et ikka tohib edasi laulda Raivo eestvedamisel tehakse Marjule „ohkav aplaus“. Laura kutsub lavale Anne Ermi, kes viib lilled publikus istuvale Marjule. Aga Marju tuleb nüüd ka ise lavale, kingib Laurale uhke punase sulgedega peakatte (Laurale mahuks see pähe juhul, kui tal oleks siilisoeng) ja teeb oma professionaalse kokkuvõtte: „Väga hea… aga mõelge rohkem Laurale, et ta saaks sõnu õige šnitiga välja öelda!“

 

„Kiiktoolis“ on tõeline hitt, täis Marjule omast energiat. Laura on öelnud, et „tänu Marju „Kiiktoolile“ olen ma õppinud mitte midagi tegema“. Vägev trummisoolo, toredasti liitub ka bass. Tundub, et (tantsu)pidu võiks just nüüd alata… Laura, kahtlemata, naudib laval olemist… aga ongi juba kõik. Lilleneiu komistab elegantselt maas lebavale keebile. Aplaus. Raivo Tafenau teeb oma tüüpnaljad (esitusjärjekord nr 239).

 

Lisaloona tuleb „Mind veel ei ole“… Veel lilli, Marju lahkub ansambliga lava taha. „Igal aastal andke üks lubadus, mida te ei täida“ – jäägu see Laura öeldud paradoks meile mõlgutuseks järgmise jazzikorrani.

 

Laura Remmel & Band

“Tribute to Marju Kuut”
Neljapäeval, 11. veebruaril kell 19.00 Kumu auditooriumis
Koosseis:
Laura Remmel – vokaal
Joel-Rasmus Remmel – klaver
Raivo Tafenau – saksofonid
Heikko Remmel – bass
Reigo Ahven – trummid

 

Vaata kontserdi fotogaleriid siit.