Vene džässi viimane sõna tuli, mängis ja võitis

30. november 2007

23. esines no99 jazziklubis Moskva saksofonist Aleksei Kruglov, kelle suurepärane kontsert väärinuks tublisti rohkem kuulajaid.

Esmaklassilised noored Vene muusikud koondnimetusega Kruglõi Bänd andsid 23. novembril džässklubis temperamentse ja sütitava kontserdi. Kahju ainult, et Jazzliidu kontserdisarja 2007. aasta üht tipphetke uudistamas oli tavapärasest tublisti vähem muusikasõpru.

Kohal käis Ivo Heinloo.

Publikuhuvi kasinuse üle pole džässklubi reeglina kurtma pidanud, sest uusi kodumaiseid projekte tullakse ikka vaatama. Ent arvestades Moskva külaliste nimekust ning sedagi, et Vene džässi, ammugi siis selle viimast sõna, Eestis harva kuuleb, oleks reedel kindlasti ovatsioonid võinud olla vähemalt mõnekümne kuulaja võrra tummisemad.

Nime poolest ümmarguse ansambli kava oli sama ümmargune ning ebatavaline. Peaaegu puudusid džässistandardid, kui mitte just pidada standardiks vabadžässi geeniuse Eric Dolphy pala “Out to Lunch”.

Kui aga saaks valida üht lugu, mis kogu kontserdi meeleolu peegeldaks, siis võiks selleks olla hingestatud “Love”, mille keskel pianist Renat Gataullini lüüriline klaverisoolo võttis küll korraks tempo maha, ent millest siiski hetkekski ei kadunud sügav-religioosne mõõde – miski, ilma milleta John Coltrane’i loomingut esitada ei kõlbakski.

Bändi liider, saksofonist Aleksei Kruglov oli liider igas mõttes – ta näitas nii oma meisterlikkust pillivaldamises, puhudes korraga kahte saksofoni, kui ka luulelembust, lugedes vahepalana ette Venemaal iidoli staatuses oleva Vladimir Võssotski värsse. Ilmeka deklameerimise poolest meenutas Kruglov meie oma noort džässmuusikut Raimond Virsat, kes mõni aeg tagasi samas kohas samamoodi luulet muusika sekka põimis.

Kruglõi Bändi võtmesõnaks oli ühtlane tase. Ükski muusik ei tõusnud kvartetis selgelt esile, ent ei jäänud ka milleski teistele alla – mõnuga soleerisid peale Kruglovi ja Gataullini nii bassimängija Artjom Fedotov kui ka Dmitri Tolotškov trummidel. Mitmekihilistest kompositsioonidest kumas läbi muusikute armastus džässi vastu, mis jõudis ka publikule kenasti kohale.