Viktoria Tolstoy laulis Estonia saali hubaseks

12. veebruar 2006

Jaanuari keskel andis Tallinnas kaks kontserti rootsi jazzlauljatar Viktoria Tolstoy. Värvikat meeleolujazzi käis kuulams Jane Põvvat.

13.jaanuaril esines Estonia kontserdisaalis vene päritolu Rootsi lauljatar Viktoria Tolstoy. Kuna tegemist oli Nordea panga korraldatud üritusega, algas õhtu all fuajees shampanjaklaase kokku lüües, meenutab Jane Põvvat Jazzkaare veebitoimetusest.

Ürituse ametlik osa algas kontserdisaalis, kus esimesena astus lavale õhtujuht Mart Sander. Pärast juhatuse esimehe Vahur Krafti ja korporatiivpanganduse juhi Aare Tammemäe kõnesid paluti lavale õhtu peaesineja Viktoria Tolstoy.
Skandinaavia üks juhtivamaid jazzlauljatare oli riietunud nappi sädelevasse kleidikesse ja lennutas uljalt blonde kiharaid. Juba tema esimestest sammudest laval oli tunda, et tegemist on kogenud ja tunnustatud esinejaga. Sellest hoolimata mainis ta kuulajaile, et viibib esimest korda Tallinnas ning loodab sooja vastuvõttu.

Tolstoyd saatis trio. Sissejuhatus oli malbe ja armas. Avaloona kõlas Ray Charlesi “Halleluyah, I Love Him So”. Kontsert jätkus mahedates toonides, mis hämara saali ja suhteliselt tagasihoidliku publiku tõttu kuulajat pisut suigutama kippusid. Minu jaoks alati nii konservatiivne Estonia kontserdisaal oli samuti lihtsate vahenditega palju hubasemaks muudetud. Nimelt oli lava tagumisse seina oreli ette tõmmatud valge kardin, millelt valgus väga pehmelt esinejatele tagasi peegeldus ning lavale oli asetatud paarkümmend värvilist kuplikest, mille sees andsid valgust küünlad. Ka prožektorivalgust oli võimalikult vähe, pigem vaid tooni andmiseks. Taoline hämarus ja Tolstoy leebe hääl justkui hüpnotiseerisid publiku.

Esmamulje kuulajate asjatundlikkusest ja konservatiivsusest oli pisut ehmatav. Nimelt ei vaevunud keegi pärast väga virtuoosset klaverisoolot artistile plaksutama. Pärast Tolstoy-poolset julgustust hakkasid saalisolijad palju aktiivsemalt kogu laval toimuvale kaasa elama.

Ainus rootsikeelne lugu, mis tuli esitlusele vaid klaveri saatel, kandis pealkirja “I Know A Beautiful Rose” (rootsi k. Jag vet en dejli rosa). Lauljatari sõnul rääkis see folklugu ilusast maastikust. Pärast seda pala esitati ka mõned rütmikad lood. Nende seas Tolstoy enda üks lemmikuid – “You Let My Love Go Cold”, mida ta on karjääri algusaastatest peale esitanud igal kontserdil.

Pärast viimast lugu teatas rootslanna, et tahab kõigi külalistega isiklikult kohtuda, juhuks kui kellelgi on tekkinud soov teda kallistada või vastupidi. Õhtu jätkus fuajees lauljatari plaate ostes.