Viljandi Folk: Trilok Gurtu kiindus Viljandi põdrasuppi

30. juuli 2011

Gurtul läheb kops üle maksa kohe, kui keegi juhtub temast kõneldes sõna “jazz” pillama. Vaatamata sellele, et paljuski tänu artistide nagu Trilok Gurtu ponnistustele jazzi ja maailmamuusika vallas alates 1970. aastatest on muusikaskene meie ümber muutunud tundmatuseni. Vaatamata sellele, et Gurtu on piiride ületaja, kes kombineerib kõike kõigega, astub tõketest üle igal pool, kus vähegi võimalik. Olgugi, et ta käib Viljandis ringi, üll T-särk, millel ilutseb, juhuslikult või mitte, Marciaci jazzifestivali logo.

Gurtu ei mängi enam ammu kontsertidel jazzistandardeid. Kuna ameeriklased on Gurtu sõnul jazzi mõiste “monopoliseerinud”, sellele copyright-pitseri peale vajutanud, on ta sel teemal kõneldes väga ettevaatlik ning üritab igasuguseid žanrimääratlusi pigem vältida. Gurtu värskeima, orkestriprojekti menüüs on hoopistükkis sellised eripalgelised heliloojad nagu Bartok, Bach, Philip Glass ja Toru Takemitsu. Nii et ka süvamuusika ei ole Gurtule terra incognita.

Üks tema meelisteemasid on religioon, mille suhtes Gurtu on võrdlemisi skeptiline. Gurtult pärineb tuntud tsitaat, et muusika on reaalsusele lähemal kui religioon. “Religioon on peamine eraldusjoon Ida ja Lääne vahel,” mõtiskleb löökpillimängija. “Ometi on vaja inimestel millestki kinni hoida. Kirikusse minnakse selleks, et tunda end turvaliselt. Ma olen veendunud, et kui kirikud asuks lageda taeva all, ei läheks sinna keegi.”

Gurtu on väga kriitiline ja silmnähtavalt häiritud ümbritsevast pealiskaudsusest. “Tänapäeva inimesed loevad ainult Wikipediat ja usuvad seda, mida seal kirjutatakse! Neil puudub reaalne kogemus ja kokkupuude. Või vaadatakse YouTube´ist järele ja mõeldakse, et nii ongi…”. Gurtu osutab käega laual lebavale sülearvutile, kust ta küll tõele au andes vestluse käigus korduvalt oma jutu demonstreerimiseks helinäiteid otsib. Probleemid, millega tänapäeva maailmas võideldakse, tulenevad Gurtu arusaamise järgi osaliselt sellest, et inimesed on infoga üle ujutatud, samas on info parim vahend, millega manipuleerida.

Kurioossel kombel ei võetud Gurtut omal ajal vastu Berklee kooli. Maailma ühe mainekaima jazziõppeasutuse ust tagantkätt pauguga kinni lüües lubas Gurtu, et tuleb kunagi tagasi maailmakuulsusena ning selle lubaduse on ta nüüdseks juba ammu teoks teinud. Sellest ajast pärineb ka Gurtu teatav vastumeelsus ameerikaliku mentaliteedi suhtes, eelkõige, mis puudutab muusikat, ja seda tugevam on tema kiindumus Euroopasse. “Ameerikas on kombeks öelda inimestele otse, et sa oled neist parem. Ma pole sellega harjunud, mind pole niiviisi kasvatatud.”

Gurtu perekonnas oli muusika alati aukohal või nagu maestro ise pressikonverentsil selle sõnastab: “Muusika oli meie hommikusöök, lõuna ja õhtueine.” Kodus, kus kõik professionaalsel või poolprofessionaalsel tasemel muusikaga tegelesid, poleks teisiti saanudki. Juba varases nooruses oli Gurtul õnn olla ümbritsetud uskumatust muusikalisest mitmekülgsusest – Balkani rütmid kõrvuti Aafrika omadega ja mida kõike veel… Juba siis pani Gurtu tähele, et kõik need erinevad muusikad kõlavad kuidagi sarnaselt, ent toona ei julgenud ta seda veel kõva häälega kuulutada.

Vaatamata üles kasvamisele tugevate India traditsioonide ning muusika keskel on Gurtu kosmopoliitse mõtlemisega ja ei seo ennast praegu enam konkreetselt ühegi paigaga. Praegu elab ta Saksamaal, kuid küsimuse, kas Hamburg on parim paik elamiseks, pareerib ta, öeldes, et veedab tegelikult hoopis rohkem aega Itaalias. Itaalia oli ka tema esimene peatuspaik Euroopas seitsmekümnendatel – jazzi jaoks suurepärasel kümnendil, tolleaegset populaarsust ei ole see žanr enam Gurtu meelest hiljem saavutanud. Saksa ühiskonda peab Gurtu end igati integreerunuks, kuid muusikalisi mõttekaaslasi leiab sealt vähe. “Kui keegi küsib, siis ma vastan, et ja-ja, ich spiele Jazz, aga ega nad tegelikult vist päris hästi aru ei saa, mida ma silmas pean.”

Gurtu on paar korda Eestis ka varem esinenud. Esimest korda 1990. aastal John McLaughlini trio koosseisus – ajal, mil Pärnus korraldati veel esinduslikku jazzifestivali. “Ööbisin Soomes ja eriti palju ma sellest kontserdist ei mäleta, kuid paar asja siiski – tegemist oli vabaõhukontserdiga, ilm oli võrdlemisi külm ja ma degusteerisin kohalikku viina. Üldiselt ma ei joo, aga see seik on mulle miskipärast kuidagi eriliselt meelde jäänud.”

“Praegu on siin kõik ikka kõvasti muutunud. Eestil läheb vist hetkel palju paremini kui Kreekal või Portugalil,” kõkutab Gurtu. Ka Viljandi folgi aadressil pillab ta mõne lahke sõna. Koju naastes lubab Gurtu kõigile rääkida, kui ilusad ja vastutulelikud inimesed siin toimetavad. Kui mõned Rootsi bändi Hedningarna kontserdil veedetud hetked välja arvata, siis festivalil ringi vaadata pole tal aega – kontserdiks ette valmistumine on aeganõudev ja metoodiline tegevus. Gurtu jäägitu poolehoid kuulub põdrasupile, mida ta toidutänaval olla proovinud. “Aga kõik need kebabi- ja Hiina restoranid – uskumatu, et neid ka siin nii palju on!…”

Gurtu viimased, ehk veidi noomiva tooniga õpetussõnad kõlavad nii: “Unustage jazz! Tegemist on folgifestivaliga. Ma loodan, et ma olen vähemalt selle asja nüüd teile selgeks teinud.”