Viljandi Folk: Uskumatu, aga tõsi – flaamid jälle folgil kohal!

01. august 2011

Kas olete Eestis ka varem käinud?

    Maarten Decombel: Mina ainsana olen, mängisin siin 2003. aastal koos Stefan Timmermansiga, kes vist küll peaaegu igal aastal siit läbi astub. 

    Kuidas kokku saite?

    Jeroen Geerinck: Mina ja Maarten hakkasime koos mängima mingil jämmil ja tegime algul projekti kahekesi. Maarten teadis Peter-Jan’i varasemast ajast ja kutsus ka tema kampa.

    Peter-Jan Daems: Varem mängisime kõik erinevates bändides, aga Belgia on nii väike maa, et kõik tunnevad kõiki niikuinii…

    Teie bändi nime puhul on tegu ilmselt mingi sõnamänguga?

    Maarten Decombel: Hollandi keeles on ütlus raar maar waar (eesti keelde võiks seda tõlkida umbes “uskumatu, aga tõsi” – I.H.). Otsustasime asendada sõna raar sõnaga snaar, mis tähendab pillikeelt. Belgias tekib hollandikeelsetel inimestel kohe ettekujutus, millega tegu. Eestis vist mitte.

    Kontserdil oli näha, et publik võttis teid lõpuks väga soojalt vastu ja ei tahtnud lavalt ära lasta, aga algul ei saanud hästi vedama. Mis mulje teile endale jäi?

    Peter-Jan Daems: Koha akustikaga harjumine võttis tsipa aega (kõnealune kontsert toimus A. Le Coqi telgis – I.H.)

    Maarten Decombel: Jah, kui elektriliste instrumentidega mängida, pole vahet, aga meie mängisime akustilistega ja üsna pehmelt.

    Teie muusika on väga tantsitav, nagu kontsert ka edukalt tõestas, aga samal ajal sunnib end kuulama.

    Maarten Decombel: Seda me püüame jah. Näiteks Prantsusmaal teatakse meid eelkõige kui bändi, kes mängib tantsuks. Siin oli meie jaoks pisut ebatavaline olukord. Ma teadustasin küll palade vahel, et järgmine lugu on valss jne, aga publik oli vist algul natuke kahevahel.

Kust teie mitmekülgsus tuleb? Millised muusikastiilid teile veel südamelähedased on?

Peter-Jan Daems: Mina kuulasin nooruses palju new-age muusikat ja alustasin alles 18-aastasena tutvusetegemist pärimusmuusikaga.

Jeroen Geerinck: Ka minu taust on kirju, vanemad viisid mind lapsepõlves nii roki- ja folgikontsertidele, aga ka ooperisse. Eks rokkiv elektrikitarr meeldib mingis vanuses kõigile poistele.

Maarten Decombel: Üksvahe kuulasime kõik vaheldumisi selliseid eriilmelisi bände nagu Rage Against the Machine ja Daft Punk.

Kas Belgias on pärimusmuusika harrastajate seas tugevad traditsioonid?

Maarten Decombel: Peale I maailmasõda mingil hetkel traditsioon katkes ja 1960.-1970-ndatel taaselustus, mistõttu me ei saa selles vallas pidevusest rääkida. Siin Eestis on olukord kindlasti olnud hoopis erinev.

Peter-Jan Daems: Belgias juhtus nii, et terve generatsioon sai Ameerika muusika pealetungist mõjutatud, mis mõjus autentsele omamuusikale halvasti. Meil ei ole tõepoolest nii võimsat traditsiooni kui Iirimaal või Skandinaavias. Me püüame ka ise bändis traditsiooni mõistest pigem hoiduda ja mängime rohkem originaalkompositsioone, olles samas vastuvõtlikud igasugustele mõjutustele.

Maarten Decombel: Meie põlvkonnal on praegu ligipääs kogu maailma muusikale, just tänu internetile – kui sul ikka tuleb kell kolm öösel pähe tahtmine kuulata mõnda kurioosset Indoneesia gamalani-mängijat, siis miski ei takista sind.

Inimesed pistavad tihti ühte patta Hollandit ja Belgiat, mis erinevad üksteisest sama palju kui näiteks kas või Eesti ja Soome. Mulle ei meenu ausalt öeldes eriti Hollandi bände, kes oleksid folgil üles astunud, küll aga on siin korduvad külalised belglased…Ei tea, miks nii?

Maarten Decombel: Hea küsimus, ma polegi selle peale mõelnud.

Peter-Jan Daems: Holland on vist rohkem anglosaksi mõjutustega ja meil on kultuur frankofiilsem. Belgias elamise võlu ja valu seisneb selles, et pead kogu aeg ümber kohanema – igal pool on õhustik erinev, sõltuvalt sellest, kas lähed esinema Brüsselisse, Vallooniasse…

Mis teile tänavusest festivalist kõrvu on jäänud?

Maarten Decombel: Kahjuks mitte eriti palju, aga jõudsime Hedningarna kontserdile. Seda bändi pole me ammu live’is näinud. Kasvasime üles just neid kuulates.

(Vaid pisut peale intervjuud on Snaarmaarwaari poisid juba Pärimusmuusika Aida ees möödujate ja endi lõbuks mängimas midagi sellist, mida nad ise nimetaksid ilmselt traditsioonilisemaks “folgistuffiks”).